Surmale maises elus järgneb alati kiire sündimine astraalmaailmas.
Üllatunud surnut ootavad seal saatjad-abistajad.
Paljud surnud inimesed ei saa aru, kus nad asuvad ja mis nendega juhtub. Nad arvavad, et sattusid kas põrgusse või taevasse.
Abilised üritavad uutele tulijatele hoolikalt selgitada, kuhu nad sattusid, kus on nende asjad ja kuidas käituda. “Surilinal ei ole taskuid,” ütlevad abilised. Seejärel kantakse nad üle mälu saali. Seal näidatakse surnutele üksikasjalikult kogu nende maist elu. Seal hindavad nad ennast ise, mitu korda samale rehale astumise üle. See aus enesehinnang sõltub sellest, millises evolutsiooni staadiumis inimene on, milleks ta on valmis ja mida ta ootab.
Kõik loomad, taimed ja tulnukad (teiste planeetide elanikud) elavad samuti astraalmaailmas pärast oma surma füüsilises maailmas.
Ja seal võib selguda, et mõned maismaaloomad on oma vaimselt arengult märkimisväärselt paremad kui inimesed. Näiteks vaalad ja delfiinid, vaimses mõttes palju targemad ja kõrgemal kui inimesed.
Milline see elu siis "teisel pool" täpsemalt on?
 |
| drlindagadbois.com/developing-clairvoyance-seeing-spiritual-world/ |
Tavaliselt nimetatakse neid maailmu esoteerilises kirjanduses järgmiselt: füüsiline, eeterlik, astraalne, vaimne(mentaalne), karmiline jne, madalamalt kõrgema suunas. Neist igaühel on seitse alamtasandit, mis omakorda jagunevad paljudeks väiksemateks maailmadeks.
Meie Kõiksuses on 144 alamtasandit, millel nende asustatud maailmad arenevad ja elavad. Tavalisel inimesel pole lubatud olla karmilisest ehk põhjustlikust tasandist kõrgemal. Liikumine neil olemise tasanditel sarnaneb spiraalsele sissepoole liikumisele tähtede keerise keskel eredalt helendavasse punkti. Lehter pöörleb päripäeva ja imeb ränduri üha rõõmsamatesse maailmadesse. Piirid alatasandite vahel on väljapoolt nähtamatud.
Lisaks on peenmaailmades palju alamtasandeid, kuhu surnud inimesel pääseda pole võimalik. Need on kõrgelt arenenud olemuste elumaailmad, mis pole kunagi sündinud kolmemõõtmelises ruumis. Paralleelsete maailmade mõõtmete andmetel on igaühel oma koodlaine ja need on üksteisest eraldatud üheksakümne kraadise pöördega. Ainult tõeliselt targad inimesed saavad neid külastada, väljudes teadlikult oma kehadest, kaotamata astraalmaailmades rännates mõistust ja mälu.
Peen- ja jämemaailma erinevate tasemete mõõtmed on paigutatud nagu klaveri klahvid. Skaala igal gamma noodil on lainepikkuse väikese erinevuse tõttu oma suur kõla. Klaveri mängimine on nagu värviteleril kanalite vahetamine. Inimene näeb erinevaid telesaateid, häälestudes ühele või teisele lainele. Kõik peened maailmad on nagu matrjoškad, eksisteerivad ühes maailmas, ühes mahutis, üksteist läbistades.
MÕTETE REALISEERUMINE JA MATERIALISEERUMINE
Astraalsetes alamtasandites sünnib inimene täiesti alasti, valge või sinise isehelenduva kera kujul. Ta ei saa endaga maisest elust midagi kaasa võtta, välja arvatud vaimse kogemuse, muljed ja mõtted: „surilinal pole taskuid”.
Tasub vaid inimesel mõelda käte, jalgade ja riiete peale, kui kohe on tal kõik olemas.
Astraaltasand on peamiselt soovide ja tunnete maailm. Inimeste kõik kogu Maal elatud ajal mõeldud soovid ja unistused kajastuvad astraalmaailmas mõttepiltide kujul. Ja kuna tavainimese unistused ulatuvad harva tema isikliku elu piiridest kaugemale, on selle inimese astraalis moodustatud vaimsed pildid kõik samad maised soovid, mida sageli ei teostu maises füüsilises elus, vaid realiseeritakse nüüd plastilises astraalaines.
Näiteks unistab inimene oma maise elu jooksul mõne kallima asja omandamisest, mõtleb selle peale, kujutleb seda oma kujutluses ... ega tea, et tänu oma mõtte energiale on see asi astraalmaailmas juba ammu olemas. Ja kui ta ületab maise eksistentsi läve, leiab ta, et paljud tema soovid on astraaltasandi plastilises aines realiseerunud.
Mõned noored hinged mõtlevad oma tüütule ja räpasele tööle Maal: nende silme ette kasvab kohe suitsevate korstendega tehas ja nad kiirustavad igal hommikul rõõmutult undavate ja kriuksuvate tööpinkide ning konveierite poole., mõistmata, et nad on surnud.
Mingit põrgut peenmaailmas ei ole. Iga surnu ehitab oma mõtete kaudu iseseisvalt eraldi põrgu või paradiisi. Põhijooneks on alati ja kõiges - inimene ise, tema ego, tema loogiline meel. Sellepärast on siin maailmas oluline õppida mõtlema alati ainult helgele, rõõmsale ja heale.
Näiteks..
Jalutad mööda tänavat või jooksed läbi Eedeni aia, aga äkki muutuvad jalad raskeks kui tina ja keha ei kuula käske. Sellest võib ehmuda ja see võib tekitada õudusunenäo, kui kujutad ette, et keegi jälitab sind. Igas astraalses või elulises maailmas materialiseerub iga mõte koheselt ja loodud koletis ründab sind kohe ja piinab sind. Aga mis juhtus: inimene lihtsalt ületas alamtasandi piiri ja ühe maailma seadused asendati teise, palju peenema maailma seadustega. Seal, kus tuleks lennata, ei maksa joosta. Ärge vaadake painajalikke filme, et pärast mitte taaselustada telekast nähtud koletisi oma jubedate mõttevormide ja kohutavate süžeedega.
ARMASTUS ASTRAALMAAILMAS
Kõigis peenmaailmades, kuni karmiliseni välja, on olemas ka seksuaalne armastus. See on võrreldamatult parem ja puhtam kui maisest, kuna tunnete aistingud on sadu kordi teravamad kui Maa peal, nende ulatus on iga järgmise alamtasandi korral üha laiem ja sügavam. Vaimses maailmas ei ole seksuaalne armastus üldsegi nagu maapealne armastus: kehad on täielikult segunenud, voolavad üksteisest läbi nagu pilved.
ASTRAALMAAILMAS OLEMISE AJA PIKKUS
Olemise astraalne staadium ei pea olema pikk: see antakse lühiajalise puhkusena, lõpetatud kehastumise karmiliste sidemete töötlemisel, et minna kosmose kõrgematesse, vaimsetesse sfääridesse.
Ideaalis peaks inimhing (välja arvatud erijuhud) jääma astraaltasandile 40 päevaks.
Pärast seda perioodi võib inimese astraalkeha saada kõrvale heidetud ja tema teadvus-hing võib minna peenema maailma edasijõudnumatesse tasanditesse.
Astraalkeha pole inimese kõige täiuslikum peenkest. Kuid enamikule keskpärases arengujärgus olevatele isikutele meeldib astraali välimine kiirgus ja 40 päeva asemel võivad nad seal viibida sadu ja isegi tuhandeid aastaid, mitte tormata kosmose uutesse täiuslikesse maailmadesse või uutele kehastustele maapinnal ning lükata seeläbi oma vaimset arengut illusoorse mugavuse abil edasi.
ERINEVATEL TASANDITEL ERI MOODI
Väliselt tundub astraalmaailm on värvikas ja atraktiivne, kuigi tegelikkuses on see teatud mõttes petlik ja illusoorne. Kui selle tasandi kõrgemad sfäärid on kokkupuutes mentaalse, täiuslikuma maailmaga, siis on keskmised sfäärid midagi värvilist, atraktiivset, elegantset, kuid ...seal siiski puuduvad loominguline tuli ja vaimne pinge, mis on inimesele nii vajalikud vaimse täiuslikkuse saavutamiseks.
Kõik paralleelsed peenmaailmad tunduvad nii ilusad, et sealt ei taha kunagi lahkuda, välja arvatud muidugi need tasandid, mille vibratsioonid on astraalsete vibratsioonide diapasoonis jämedamad.
Selliseid tasandeid nimetatakse vitaalseteks ehk elulisteks. Selge õnne ja kirjeldamatu rõõmu tunne tavaliselt kasvab pika teekonnal surma piiri taha.
See on seotud pühendunud inimese automaatse projitseerimisega üha peenematesse maailmadesse.
Keskmise teadvusega inimeste jaoks
Keskmise teadvusetasemega inimesele näib astraalmaailm olevat paradiis - selles pole ebaõiglust, raskusi ja pingelist olelusvõitlust, mida on sageli täis maine elu. Pole midagi imestada, et kliinilise surma üle elanud patsiendid kirjeldavad neile kliinilises surmas avanenud teist maailma kui midagi helendavat, sätendavat, rõõmsast õndsusest ülevoolavat ja lummavat muusikat. Enamik neist, kes vaatasid oma mälestustes teise dimensiooni, ei soovinud sealt maailmast lahkuda, kuid edukas elustamine “lohistas” nad füüsilisse kehasse tagasi ja visioonid peenest maailmast lakkasid.
Astraalmaailmas on märgatud, et keskmise teadvusega inimesed ei pürgi kõrgusele. Keskmine olek päästab nad piinadest ega sea samal ajal ennastsalgava töö kohustusi. Selline seisund "taeva ja maa vahel" on vaimse arengu jaoks ebasoodne, kuna see seob inimest astraali välise elegantsiga.
Seega keskmise astraaltasandi elanikud ei koge selliseid kannatusi kui astraaltasandi alumistes kihtides kinni olijad. Kuid nad on ka (ehkki vähemal määral kui kurikuulsad patused) kaugel peenmaailma kõrgematest, vaimsematest sfääridest, mis vaid ainukesena suudavad inimese jaoks avada lühima tee enesetäiendamiseks.
Keskmise teadvuse tasandiga inimene ei jõua peale surma mentaalsele tasandile. Kogu oma astraaltasandil viibimise aja on tal piirid, kust edasi ei saa.
Astraalmaailmad on ilusad, nende ebaharilikud maastikud kiirgavad ebamaiseid värve ja vikerkaari. Keskmistes maailmades kõlavad pidulikud muusikahelid, ilmekalt kaunistatud ennenägematutes värvides. Kõrgeim muusika muutub vaiksemaks ja sujuvamaks, kiirates rõõmsat kurbust ja armastust.
Keskmine ja madala teadvusega inimeste jaoks
Eeterlikes maailmades, astraaltasandi alumises ja keskmises tasapinnas, on maapealsega sarnased mürarikkad linnad ja lopsakad metsad, autod ja jõed. Astraaltasandile sattunud inimesel pruugib ainult mõelda millelegi, ja see ilmub tema ahne pilgu ette. Inimesed, kes langevad madalamatele alamtasanditele, mõtlevad kõige sagedamini maise elu inertsi tõttu halvast, merkantiilsest ja egoistlikust. Kõik see halb muutub kohe reaalsuseks ning lämmatab selle loojat.
Madalama teadvusega inimesed
Alumise astraaltasandi inimesed söövad inimesed valjult, joovad lakkamatult alkoholi ning mõned isegi suitsetavad talumatult ja süstivad narkootikume. Nad tülitsevad sageli omavahel ja muudavad oma kirju elu tõeliseks põrguks. Lõppude lõpuks loovad nad ümbritseva maailma ju ise, oma koledate mõtetega.
Kõrgema teadvusega inimesed
Astraalmaailmas on väga palju tõelist tööd, mida teevad küpsed ja vanad hinged.
Need, kes on teadlikud peenmaailma seadustest, aitavad sageli usinalt füüsilisest maailmast tulijaid kohaneda muutuvas olukoras. Mõned konsulteerivad, soovitavad inimestel Maale tagasi pöörduda, karmistel põhjustel. Nad aitavad valida eluaega füüsilisel tasandil, riiki, vanemaid, kehastuse eesmärki.
Head inimesed, kelle astraalkeha sureb, sünnivad aga MENTAALSETEL TASANDITEL, nö „paradiisiplaneetidel”.
Mis ootab hinge veel täiuslikumates maailmades? Teise maailma kõrgemad sfäärid on ehtsa Valguse ja teadmiste sfäärid, Noosfäärid.
Astraalkehast lahkudes liigub inimese teadvus-hing mentaalsesse kehasse ja läheb edasi mentaalsesse maailma. Peenkehade vahetumine on mõneti sarnane maise surmaga, kuid see on inimese teadvuse jaoks lihtsam ja kiirem. Peenkehade vahetamisel on olemas ka lühike unustuse, teadvuse kaotuse hetk, kuid see ei kesta nii kaua, kui füüsilise keha mahaviskamisel.
Viibimise mentaalses maailmas kirjeldavad paljud vaimsed ja filosoofilised õpetused kui ebamaist, taevast õndsust. Ja see õndsus võib olla küllastunud mitmekesise ja aktiivse loovusega. Vabastatud vajadusest hoolitseda materiaalsete elatusallikate eest, saab inimteadvus Kosmose kõrgemates sfäärides keskenduda ainult tema edasise vaimse ja intellektuaalse loovuse küsimusele.
Kõik majapidamistarbed on siin "käepärast": peenkehad loovad endale riideid, eraldades helendavad aineid nende enda energiakookonist või moodustades seda ümbritsevast plastilisest materjalist.
Toiduks on mõnda liiki peenenergiad. Selle tulemusel ei koorma peenmaailma elanikke ei riiete otsimine ega mure toidu pärast ning nad saavad kogu oma aja pühendada vaimsele loovusele.
Milles see täpselt seisneb? Põhimõtteliselt samas, millega inimesed tegelesid füüsilises maailmas - teaduses ja kunstis, võimaluses luua uusi vorme ja pilte, uusi kunstiteoseid ja kirjandust, teha uusi avastusi ja leiutisi, mille infosisu jääb kõrgemate maailmade plastilisse ainesse.
Materiaalsest maailmast lahkunud teadlased jätkavad uurimistööd oma surmajärgses elus, heliloojad ja muusikud jätkavad oma muusika komponeerimist ja samal ajal tajuvad sfääride kosmilist muusikat, sest maailmaruum on täis looduslikke harmoonilisi laineid ja vibratsioone, mida inimese teadvus tajub muusikana. Kunstnikud jätkavad oma maalide loomist seal, peentasandi kõrgemates sfäärides.
Kogu info teiste maailma kultuuritegelaste töötulemuste kohta salvestatakse peenmaailmaruumis, varem või hiljem muutudes ühe Maal elava uurija omandiks, kelle teadvus on informatiivselt sellele lainele häälestatud.
Seega reaalselt Maal elavate teadlaste avastused ja leiutised ei kuulu ainult neile.
PS!
Väga harva kohtab ilusaid inimesi, kellel sureb ka mentaalne(vaimne) keha: sellised inimesed lahkuvad, et elada karmilisel tasandil.
ASTRAALTASANDIL VIIBIMISE OLULISUS
Inimese vaimse evolutsiooni protsessis on äärmiselt oluline, et ta saaks kasutada ära võimalusi, mis talle on antud peenmaailmades viibimise kaudu. Peaasi, et tema teadvus suudab loovalt reageerida kõigile teda ümbritseva kosmilise loodusmõistuse rikkustele ega kahetse kaotatud maiseid naudinguid.
Kõigil inimestel pole surmajärgses seisundis võimalik leida teed edasiseks evolutsiooniks - paljud teadvused toetuvad takistusele, mille loob nende madal arengutase.
Peen maailm on tagajärgede maailm ja selleks, et inimese postuumselt eksisteeriv olemine ei oleks mitte unine hämarus, vaid loominguline läbimurre lõpmatusse, on vajalik, et inimene loob eeldused vaimseks loovuseks, elades endiselt maapinnal.
*
Kuid meie teadvus on hetkel häälestatud 7,23 sentimeetri pikkusele koodlainele, nii et see näeb praegu ainult maist maailma.
Kui füüsiline keha sureb, lülitub teadvus automaatselt lühemale lainele.
Rännakuks läbi peenete maailmade pole füüsilisest kehast lahkumine meile sugugi valus, mitte ilmtingimata.
Oma teadvuse tajumise kanalite vahetamiseks on olemas lihtne ja usaldusväärne võti. Seda nimetatakse "meditatsiooniks".
***
Tõlkinud ja toimetanud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.