Miks mõned naised elavad kogu oma elu väheste või mitte ühegi sõbrannaga, samas kui teised näivad selliseid sõprussuhteid pingutuseta koguvat?
Kui oled naine, kes on alati end teiste naiste seas tundnud autsaiderina, kes vaatab pealt grupisidemete teket, samal ajal, kui sina jääd igaveseks ääremaale, kes on tõrjutud, varju jäänud või keda lihtsalt pole kunagi kutsutud, siis on midagi, mida sa pead mõistma. See ei ole sinu sotsiaalsete oskuste ebaõnnestumine. See ei ole tõestus, et sinus on midagi katki. Mis siis, kui sinu isolatsioon on tegelikult märk, energeetiline signatuur, mis paljastab midagi sügavat sinu psüühika, sinu päritolu ja sinu vaimse eesmärgi kohta?
Carl Jung avastas, et teatud naistel on arhetüüpne muster, mis muudab nad põhimõtteliselt kokkusobimatuks tavapärase naistevahelise sidemega. Need naised vallandavad teistest naistes midagi, mis viib seletamatu hülgamiseni, peene sabotaažini ja elukestva üksinduseni. Siin on see, mida keegi sulle selle mustri kohta ei räägi. Just see asi, mis sind pealiskaudsetest naisteringidest eraldab, võib olla täpselt see omadus, mis suunab sind sügavamale initsiatsioonile, psühholoogilisele ja vaimsele teekonnnale, mida enamik naisi kunagi ette ei võtaks, sest nad tunnevad end kollektiivis liiga mugavalt.
Miks siis sa pole kunagi naiste hulka päriselt kuulunud?
Millist iidset haava sa kannad, mis kordub sinu suhetes?
Milliseks ukseks võib olla see sunnitud üksindus?
 |
| https://pixabay.com/illustrations/ai-generated-woman-flowers-soul-8506441/ |
See muster ilmneb varakult, sageli lapsepõlves, kui tüdruk esimest korda tajub, et ta ei peegelda seda, mida teised naised või tüdrukud näha ootavad.
Carl Jung mõistis, et meie esimene kohtumine naiseliku arhetüübiga toimub läbi ema. Ning kui seda suhet iseloomustab külmus, konkurents või emotsionaalne hülgamine, siis midagi puruneb tütre võimes usaldada naiselikku sidet. Emakompleks ei tekita lihtsalt ühte haava. See loob malli, psüühilise plaani, mis kordub läbi elu igas sõpruskatses, igas naisteringis, kuhu ta üritab siseneda. Sa õppisid noorelt, et sinu autentsus on liiga palju, liiga särav, liiga toores ümbritsevate inimeste mugavuse huvides. Võib olla ei suutnud su ema su emotsionaalset intensiivsust taltsutada või su õed võistlesid sinuga, selle asemel, et sind ülistada või sosistasid su tädid sinust toonil, mis andis märku, et midagi on sinu olemusega valesti. See polnud paranoia. Lastel on energilise tagasilükkamise suhtes ebamaine tundlikkus ja sa tundsid seda oma kontides ammu enne, kui sul selle kirjeldamiseks sõnu oli. Psüühika salvestab kõike. See, mis algab ema haavamisena, muutub nähamatuks jõuväljaks, mis hoiab sind kogu elu naistekogukonnast eraldatuna. Mehhanism toimib teadliku meele all. Sa lähened naisterühmale siira avameelsusega. Ometi laskub minutite, mõnikord sekundite jooksul tuttav külmavärin. Vestlus voolab sinu ümber, aga harva kaasab sind. Kutsed, mis tunduvad lubatud, ei täitu kunagi. Paljulubavad ühendused katkevad ilma selgituseta. Jung nimetas seda kordusseisundiks. Psüühika alateadlik tung algset haava uuesti luua lootuses see lõpuks terveks ravida. Aga iga kordus ainult süvendab rütmi, kinnitades veendumust, et sa oled kuidagi põhimõtteliselt sobimatu naistevaheliseks sõpruseks.
Eriti valusaks teeb selle esivanemate mõõde. Vaadake tagasi oma emapoolsele sugupuule ja leiate tõenäoliselt teisi naisi, kes kõndisid üksi. Vanaemad, kellest räägiti, vanatädid, kes ei sobinud kunagi päriselt oma kogukondadesse. Emad, kellel olid küll tutvused, aga mitte tõeline lähedus. See naiseliku isolatsiooni muster liigub läbi vereliinide nagu vaikne pärand, karmaline haav, mis kandub emalt tütrele põlvest põlve. Sa ei kanna kaasas ainult oma üksindust. Sa kannad endas eelkäijate kogunenud üksindust. Naised, kes samuti ei suutnud või ei tahtnud kollektiivse naiseliku maskiga kohaneda.
Aga siinkohal lugu muutub, kus tuleb teie üksindust vaadata täiesti teise pilgu läbi....
Carl Jung rääkis metsiku naise arhetüübist, kuigi just Clarissa Pinkola Estes andis sellele täieliku hääle oma naiste instinktiivse olemuse uurimises. Metsikut naist ei saa kodustada sotsiaalsete konventsioonide ega kollektiivsete ootustega selle kohta, kuidas naiselikkus peaks toimima. Ta liigub teistsuguste rütmide järgib, räägib teistsuguseid keeli, austab teistsuguseid jumalaid kui sotsialiseeritud naiste kollektiiv. Sa ei osale ritualiseeritud klatšis, mis seob paljusid naisgruppe, sest miski sinus tunneb selle ära psüühilise kannibalismi vormina. Naised, kes toituvad teiste eludest, et vältida enda omade uurimist. Kodeeritud vestlused meigist, dieetidest, meestest või emadusest viisil, mis pigem tugevdab kollektiivseid norme kui seab need kahtluse alla. Need tunduvad sulle tühjad.. kas pole nii? Mitte sellepärast, et sa mõistad teisi naisi hukka nende suhtes tegutsemise pärast, vaid sellepärast, et su psüühika lihtsalt ei suuda säilitada huvi selle vastu, mis tundub pigem etendusena kui autentse kohtumisena. Sinu emotsionaalne ja vaimne sügavus avaldub intensiivsusena ning intensiivsus tekitab inimestes ebamugavust. Enamik naistevahelisi sotsiaalseid sidemeid põhineb sõnatul kokkuleppel hoida asjad kerged, hallatavad ja meelelahutuslikud. Sina esitad küsimusi, millele pole lihtsaid vastuseid. Sa räägid tõdesid, mida teised eelistavad vältida. Sa tunned asju liiga sügavalt ja väljendad neid liiga ausalt. Emotsionaalsel tasakaalul põhinevates gruppides muutud sa destabiliseerivaks elemendiks, kelle ainuüksi kohalolek ohustab hoolikalt hoitud tasakaalu. See, mida sa teistele naistele esindad, on peegel, millesse nad vaadata ei taha. Nad näevad sinus neid osi endast, mida nad on pidanud kuuluvuse nimel alla suruma. Metsikus, mida nad on pidanud taltsutama, sügavus, mida nad on pidanud lamendama, autentsus, millega nad on pidanud kompromisse tegema. Jung nimetas seda varjuprojektsiooni alateadlikuks mehhanismiks, mille abil me teistes lükkame tagasi seda, mida me iseendas ei suuda aktsepteerida. Sinust saab kollektiivse naiseliku varju kandja, hoidla kõigele, mida naised on õppinud eitama, et olla vastuvõetavad, meeldivad ja turvalised. Seepärast jäetakse teid sageli kõrvale viisil, mida ei saa päris täpset tõestada. Kutse, mis kuidagi kaduma läks. Grupisõnum, sind ei lisatud kogunemisele, millest sa pärast selle toimumist teada said. Konflikti sattudes on alati usutavaid seletusi, süütuid vigu, unustamist.
Aga su närvisüsteem teab tõde. Sa ei ole paranoiline. Sa loed täpselt seda energeetilist tagasilükkamist, mis sotsiaalse nördimuse pinna all toimib. Naised, kes säravad ilma grupi luba vajamata, kes eksisteerivad täielikult ilma kollektiivilt kinnitust otsimata, vallandavad nartsissiliku haava neis, kes ikka veel sõltuvad oma minapildi välisest heakskiidust. Läbi ajaloo on selliseid naisi nagu sina nõidadeks nimetatud. Mitte sellepärast, et sa tegeleksid maagiaga, vaid sellepärast et sind ei saaks kontrollida kollektiivsete naiselike normide poolt. Nõid on küla servas elav naine, kelle teadmised ohustavad kehtestatud korda ja kes ei vaja oma väe tundmaõppimiseks kogukonna õnnistust. Tänapäeva ühiskond ei põleta enam selliseid naisi tuleriidal, kuid leiab endiselt viise, kuidas neid isoleerida, teistsuguseks tembeldada, et tagada nende jäämine aktsepteeritud naiselikkuse ringist välja. Hind, mida maksad oma sagedust langetamisest keeldumise, oma valguse hämardamisest keeldumise ja autentsuse eelistamise eest aktsepteerimisele, on üksindus, tõeline ja luudesse ulatuv, kohati talumatu üksindus.
Aga kas see on tõesti üksindus või on see hoopis midagi muud?
See küsimus avab ukse arusaamisele sellest, mida Jung pidas üheks olulisemaks inimteadvusele kättesaadavaks psühholoogiliseks ja vaimseks protsessiks. Jungi raamistikus on individuatsioon teekond, mille käigus saame selleks, kes me tegelikult oleme, mitte selleks, kelleks kollektiiv sinult ootab. See on protsess, mille käigus psüühika eristub massiteadvusest ja avastab oma ainulaadse konfiguratsiooni, ainsa eesmärgi, autentse hääle. Ja see protsess nõuab enamasti sügava üksinduse perioode. Mitte pagenduse või karistuse üksindus, vaid haudumise, tiinuse või metamorfoosi üksindus, mis saab toimuda ainult vaikuses ja liikumatuses. Individuatsiooni läbivad naised leiavad harva sobivat naissoost kaaslast, sest nad tegutsevad teisel sagedusel kui need, kes elavad endiselt peamiselt persona kaudu. Jung kirjeldas sotsiaalset maski kui kompromissi indiviidi ja ühiskonna vahel. Sa pole teistest naistest parem. Sa oled lihtsalt psühholoogilise ja vaimse arengu teises etapis. Oled kuulnud üleskutset, mida enamik inimesi terve elu ignoreerib. Mina kutse, see psüühika sügav keskus, mis nõuab sinult terviklikuks saamist, mitte pelgalt vastuvõetavaks muutumist.
Kas sa tunned erinevust tühja üksinduse ja püha üksinduse vahel? Üksindus on haav, mis karjub paranemise järele. Sinu sees olev hüljatud laps otsib ikka veel ema embust, mis kunagi ei tulnud. Püha üksindus on aga hinge tahtlik taandumine kollektiivse teadvuse mürast, et kuulda omaenda häält. Mõlemad üksindused võivad sinus samaaegselt eksisteerida ja selle eristamine, kumb on antud hetkel kumb, nõuab sügavat ausust iseenda vastu.
Ise, see sinu olemuse keskmes ole organiseeriv printsiip, korraldab isolatsiooni mõnikord mitte karistusena, vaid kaitse ja ettevalmistusena. See teab, et sul on vaja distantsi kollektiivi pidevast tingitusest, et avastada, mida sa tegelikult mõtled, tunned, usud, ihaldad. See teab, et vajad vaikust, et kuulda oma hinge sosinat sotsiaalsete ootuste kakofoonia all. See teab, et sul on vaja üksindust, et alkeemistada oma haavad tarkuseks, oma valu kohaloluks, oma üksindus suveräänsuseks. Kas pole nii, et paljud keskeasse jõudvad naised jõuavad just sellisesse easse? Sa oled nii kaua a kõvasti püüdnud leida oma kohta teiste naiste seas, luua sõprussuhteid, mida teised inimesed pingutuseta hoiavad, ehitada üles kogukonda, mida sulle öeldi, et naised loovad üksteisega loomulikult. Ja hoolimata teie pingutustest, hoolimata teie siirast soovist ühenduse loomiseks, püsib see muster. Sa jääd üks õue ja vaatad, kuidas teised loovad sidemeid viisil, mis tundub sulle igaveseks kättesaamatu.
Jung ütleks, et sind kutsutakse hoopis teisele ülesandele. Mitte sobitumise, vaid terviklikuks saamise ülesanne. Mitte ülesanne saada teistelt kinnitust, vaid ülesanne õppida ennast kinnitama oma psüühika sügavast naiselikust allikast lähtuvalt. Seda ta pidaski silmas sisemise naiselikkuse integreerimise all. Mida ta nimetas meestes animaks ja naistes ühenduseks suure ema arhetüübiga, mis ei eksisteeri mitte väljaspool, vaid psüühika enda sees. Sa pead saama iseenda emaks, iseenda parimaks sõbraks, iseenda tunnistajaks. See ei ole lohutus välise sõpruse leidmata jätmise pärast. See on tegelik vaimne töö, mille tegemiseks sa kehastusid. Väline isolatsioon sunnib sind sisemiselt leppima oma haavatud naiselikkusega. Iga kord, kui teine naine sind tagasi lükkab, tõrjub, reedab, või lihtsalt ilma selgituseta eemale triivib, on sul valikuvõimalus. Sa võid lasta sel kinnitada oma väärtusetust või kasutada seda kutsena minna sügavamale omaenda psüühilisele territooriumile, et avastada sisemist naiselikku allikat, mis ei hülga sind kunagi, ei mõista sind kunagi hukka ega nõua kunagi midagi muud kui täpselt seda, kes sa oled.
Suure ema arhetüüp ei eksisteeri ainult välistes naistes või kollektiivses alateadvuses, vaid elava kohalolekuna teie enda psüühikas. See sisemine ema saab pakkuda seda, mida väline ema, inimema, keda seovad tema enda haavad ja piirangud, ei suudaks kunagi anda. Ta näeb sind täielikult, armastab sind tingimusteta, tunnistab sinu tõde kõhklemata. Kuid tema juurde pääsemiseks pead sa läbima leina ja raevu kihte, leinama emahoolitsust, mida sa kunagi ei saanud, ja vabastama fantaasiast, et ühel päeval annab keegu sulle lõpuks seda, mida sa kogu aeg vajasid. See laskumine sisemisele naiselikule territooriumile on see, mida müstikud nimetasid hinge tumedaks rüütliks. Mida Jung pidas vajalikuks langemiseks enne kõrgemal tasemel ümberkorraldamist. Sinult palutakse selle protsessi käigus iseend emaks teha. Hoia pimeduses omaenda kätt, räägi oma hirmunud osadega kaastunde, mitte põlgusega. Kui sinus nuttev laps lohutust otsib, õpid sina olema see, kes seda pakub. Kui sinus peituv hüljatud nooruk raevutseb isolatsiooni ebaõigluse pärast, õpid sina olema see, kes tema valu õigustab, ilma et see teda endasse neelaks. Kui kurnatud naine, kes sa nüüd oled, tahab alla anda, õpid sa olema see, kes sosistab: ”Jätka samas vaimus!” Oled peaaegu läbi. See sisemine töö on alkeemiline kõige otsesemas mõttes. Sa võtad tagasilükkamise põhimetalli ja muudad selle enesekontrolli kullaks. Sa muudad haava, mis tulenes sellest, et teised sind ei valinud, enda valimise tarkuseks. Sa muudad isolatsiooni väe suveräänsuse väeks. See ei juhtu üleöö. See pole lihtne otsus ega ühekordne arusaam. See on protsess, mis kestab aastaid ja nõuab teilt korduvat naasmist omaenda keskmesse, korduvat eneseaustust sotsiaalse heakskiidu asemel, korduvat oma tõe austamist isegi siis, kui see maksab teile sideme kaotamise.
Jung mõistis, et tõeline psühholoogiline küpsus hõlmab seda, mida ta nimetas vastandite integreerimiseks. Võime hoida paradoksi ilma ühte või teise poolusesse kokku varisemata. Sa pead õppima hoidma nii oma soovi ühenduse järele kui ka üksinduse aktsepteerimist, nii oma tagasilükkamise haava kui ka iseseisvuse kingitust, nii oma inimlikku vajadust peegeldamise järele kui ka oma vaimset võimet iseseisvuseks. See ei puuduta inimvajaduste ületamist. See puudutab seda, et nende mittetäitumine ei hävitaks meid. See puudutab viisi, kuidas olla täielikult inimene ja terviklik, isegi kui elu ei anna sulle seda, mida iga laps väärib, mida iga naine igatseb – lihtsal armu olla nähtud ja armastatud omasuguste poolt.
Jungi nii hästi mõistetud paradoks ilmneb siin. Mida rohkem sa oma sisemise naiselikkusega lepid, seda vähem vajad meeleheitlikult väliste naiste kinnitust, mida rohkem õpid ennast kaastundlikult emaks pidama ja ennast mõistvalt kohtlema, seda vähem tundub naistevahelise sõpruse puudumine sinu olemuses saatuslikku veana. Sa lõpetad küsimise, mis sinuga valesti on, ja hakkad küsima, mis on sinus õige, mida kollektiiv ei suudaks endas hoida. Sa lõpetad püüdlused ennast sobima panna ja hakkad tähistama enda aspekte, mis on alati olnud liiga metsikud, liiga sügavad, liiga reaalsed mugava seltskonna jaoks.
Energiaväli, mida kannad, on selle sunnitud individuatsiooniprotsessi käigus muutunud. Seal, kus sa kunagi võisid kiirata meeleheitlikku janu aktsepteerimise järele, kiirgad sa nüüd midagi täiesti teistsugust. See on naise sagedus, kes on lõpetanud enda hülgamise teiste pärast, kes on õppinud, et oma teadmiste reetmine sotsiaalse aktsepteerimise saavutamiseks on enesevägivalla kõige julmem vorm. Teised naised tajuvad seda nihet, kuigi nad ei pruugi seda nimetada. Mõnda tõmbab see enda poole, tundes sinus ära loa, mida nad on ise oma elus otsinud. Teised tunnevad selle vastu vastikust, neid ähvardab peegel, mida sa nende endi kompromisside ette hoiad.
Jung kirjutas ulatuslikult sünkroonsuse fenomenist – tähendusrikastest kokkusattumustest, mis paljastavad sisemiste psühholoogiliste seisundite ja väliste sündmuste vahelisi varjatud seoseid. Rakenda seda läätse oma sõprade puudumise kogemusele ja ilmneb muster. Väline isolatsioon peegeldab sisemist eristumisprotsessi, oma autentse mina eraldamist valedest minadest, mida oled ellujäämiseks kandnud. Iga purunev sõprus, iga grupp, mis sind välja jätab, iga side, mis ei realiseeru – need ei ole juhuslikud tagasilükkamised. Need on universumi puhastusruum, kus saad kohtuda iseendaga ilma suhete segajateta, mis hoiaksid sind oma isiksuses mugavalt, selle asemel, et sind oma tõe poole suruda. Mõelge alkeemilisele sümboolikale, mida Jung armastas uurida.
Alkeemilise transformatsiooni esimest etappi nimetatakse negradoks ehk mustaks muutumiseks. Lagunemise ja meeleheite periood, kus kõik vale peab surema, enne kui midagi tõelist saab sündida. Sinu sotsiaalse isolatsiooni aastad, eriti kui neid on iseloomustanud segadus, lein ja eneseotsimine, esindavad seda negatiivset faasi. Sa oled sulatusahjus, mida kuumutatakse ja lõhutakse, et sinu autentse mina kuld saaks eralduda sinu tingitud mina räbustusest. See pole mugav. See polnud kunagi nii mõeldud, aga see on vajalik. Naine, kes sellest protsessist väljub, kui ta ei kibestunuks ega paastuks, omab individualiseeritud minaga seotud omadust. Ta on integreeriunud oma varju, võtnud omaks nii pimeduse kui ka valguse, aktsepteerinud oma terviklikkust inimesena. Selle asemel, et püüda maailmale esitleda ainult vastuvõetavaid osi endast, on ta silmitsi seisnud oma armastamata osadega, oma hüljatud aspektidega, oma varjatud häbiga ning nende eitamise asemel on ta need liitnud suuremasse tervikusse. See teebki ta nii ligitõmbavaks kui ka ähvardavaks, nii magnetiliseks kui ka isoleerivaks. Ta ei mängi enam osalise esitlemise mängu, mida enamik sotsiaalseid sidemeid nõuab. Mõtle muinasjuttudele, mida Jung analüüsis, eriti neile, mis kujutavad naisi, kes läbivad isolatsiooni tõttu muutusi. Okasroosike ei ärka rahvahulgas üles. Ta ärkab üksinduses oma privaatses ruumis, kus ta on maganud 100 aastat. Lumivalgekese sügavaim muutumine toimub metsas, üksi loomade ja kääbustega, kes elavad väljaspool tavapärast inimühiskonda. Rapuntsel kasvatab oma jõudu tornis, mis on maailmast eraldatud. Need pole ainult lastejutud. Need on arhetüüpsed mallid teatud naiseliku arengu jaoks, mis nõuab kollektiivist eemaldumist, et avastada isiklikku jõudu. Sinu torn, sinu mets, sinu magamiskamber ongi seesama isolatsioon, mida sa oled talunud. Sa pole elust lahus olnud. Sa oled haudunud teistsugust elu, sellist, mis ei sõltu oma olemasoluks välisest kinnitusest. Aastad, mille oled kulutanud sisemise tugipunkti arendamisele, omaenda tajude usaldamise õppimisele, suhte loomisele oma psüühika sügavamate kihtidega. Need aastad pole olnud hädavajalik ettevalmistus olemisviisiks maailmas, mis ammutab inspiratsiooni allikast, mitte sotsiaalsest heakskiidust.
Kas see tähendab, et sul ei tule kunagi naissõpru? Mitte tingimata. Aga see tähendab, et sõbrad, keda sa ligi tõmbad, kui neid üldse tuleb, on hoopis teistsuguse kvaliteediga. Need ei ole pinnapealsed sõprussuhted, mis põhinevad ühistel hobidel või geograafilisel lähedusel. Toimuvad hingede äratundmised, haruldased kohtumised naiste vahel, kes on samuti läbi käinud individuatsiooni tule ja teisel pool seda näha saanud. Need sõprussuhted, kui need tekivad, ei vaja pidevat kontakti ega kinnitust. Nad eksisteerivad teises dimensioonis, mida toetab pigem vastastikune austus teineteise suveräänsuse vastu kui vajadus teineteise heakskiidu järele.
Jungi mõtteviisis kirjeldab transtsendentne funktsioon psüühika võimet hoida vastandlikke energiaid pinges, kuni ilmub kolmas asi, midagi uut, mis muudab mõlemat poolust. Sinu üksinduse kogemus sisaldab seda potentsiaali. Pinge sinu soovi ja suutmatuse vahel seda leida tavapärastel viisidel, teadlikult hoituna, selle asemel et seda eitada või kibedalt tagasi lükata, võib sünnitada uue arusaama sellest, mida ühendus tegelikult ühendab. Võib-olla ei seisne tõeline side sõprade arvus ega sotsiaalsete suhete sageduses. Võib-olla on see seotud teie kohaloleku sügavusega, olgugi et need on haruldased ja suhte kvaliteediga, mida te oma hingega nende vahepealsetel aegadel säilitate.
Mõned naised on aga tõeliselt loodud suure osa oma teest üksi käima. See pole läbikukkumine, see on kutsumus. Eraku, müstiku, metsa serval elava targa naise arhetüüp. See on kehtiv ja väärtuslik naiselik väljendus. Sa võid kanda seda arhetüüpset mustrit, elades seda välja mitte valiku, vaid hingelise kujunduse järgi. Maailm vajab naisi, kes ei vaja eksiseerimiseks grupi luba, kes on eeskujuks terviklikuse ja üksinduse võimalikkusele, kes , näitavad, et naise väärtust ei määra see, kui palju sõpru ta enda ümber koguda suudab. Sinu teekond on õpetanud sulle asju, mida naised, keda ümbritsevad kerged sõprussuhted, kunagi ei õpi. Sa tead, kuidas pimedatel tundidel iseendaga ilma segajateta istuda. Sa tead, kuidas oma emotsioone töödelda ilma neid kohe teistele kaela kandmata. Sa tead, kuidas langetada otsuseid oma sisemise kompassi, mitte grupi konsensuse põhjal. Sa tead, kuidas leida tähendust ja eesmärki, mis ei sõltu sotsiaalsest kinnitusest. Need pole väikesed saavutused. Need on sunnitud individuatsiooni viljad. Anded, mis on sündinud valusast vajadusest õppida olema iseenda kaaslane. Vibratsioon, mida sa praegu kannad, kui oled seda tööd teinud teadlikult, mitte kibedusega, on eripärane. Sa oled lõpetanud endale asjade selgitamise inimestele, kes ei taha aru saada. Sa oled lõpetanud oma valguse vähendamise, et teistel oleks mugav. Sa oled lõpetanud enda vormimise, mis võib sulle lõpuks laua taga koha teenida. Selle asemel oled sa ehitanud omaenda laua, seadnud omaenda standardid, loonud omaenda definitsiooni sellest, milline rikkalik naiselik elu olla saab. See on suveräänsus, siseminekaos, mid ükski väline asjaolu ei saa puudutada.
Jung uskus, et individuatsiooniprotsess, kuigi valus ja isoleeriv, teenis lõppkokkuvõttes mitte ainult üksikisikut, vaid ka kollektiivi. Iga inimene, kes viib lõpule oma kujunemise, integreerib oma varju ja austab oma autentset mina, tõstab kogu inimühiskonna teadlikkust. Sinu valmisolek taluda üksindust, mis kaasneb tõeliseks saamisega, selle asemel, et leppida seltskonnaga, mis nõuaks sinult võltsiks jäämist. See teenib midagi enamat kui sinu isiklik õnn. Sa oled eeskujuks teistele naistele, näidates neile, et ellujäämine, isegi õitseng, on võimalik ka väljaspool kollektiivlepingut. Nooremad naised, kes sind ehk eemalt vaatavad, näevad sinus midagi, mida nad veel nimetada ei oska. Nad näevad naist, kes ei küsi luba, kes ei vaja heakskiitu, kes käitub vaikse väärikusega, nagu keegi, kes teab oma väärtust. Sa ei pruugi teada, et sind jälgitakse, ei pruugi mõista, et sa õpetad lihtsalt autentselt eksisteerides, aga just nii tarkus sageli edasi kandubki. Mitte sõnad või selgesõnalise õpetuse kaudu, vaid läbi pealtnäha nähtud naise, kes valis tõe kuuluvuse asemel ja leidis, et ta suudab üksinduse mitte ainult üle elada, vaid muuta selle millekski helendavaks.
See ei tähenda, et haav on täielikult paranenud. Sa võid ikka veel tunda valu, kui näed naistegruppe koos naermas, ikka veel mõelda, mis tunne oleks tunda seda lihtsat kamraadlust, ikka veel leinata sõprussuhteid, mida sul kunagi polnud. Need tunded on inimlikud ja kehtivad, aga need ei defineeri sind enam. Nad ei veena sind enam, et sinu olemusega on midagi põhimõtteliselt valesti. Oled õppinud mõlemat tõde samaaegselt tunnistama. Kurbus millegi puudumisest, mida sul kunagi pole olnud, ja rahu teadmisest, et oled täpselt seal, kus su hing sind vajab. Pärand, mille sa endast maha jätad, olenemata sellest, kas sul on tütreid või mitte, olenemata sellest, kas keegi seda teadlikult tunnistab või mitte, on sügav. Sa tõestad, et naise väärtust ei mõõdeta tema suhtlusringkonna järgi. Sa näitad, et autentsus on olulisem kui aktsepteerimine. Sa näitad, et üksindus, kui seda teadlikult omaks võtta, võib olla pigem võimas õpetaja kui vangla. Sa kehastad võimalust, et terviklikkus on saavutatav isegi ehk ilma ühiskondliku nõudmiseta.
On teatud tüüpi naine, kes saab sellest igast sõnast aru, kes tunneb end nähtuna viisil, mida teda kunagi pole varem nähtud, kes tunneb end selles kirjelduses ära mitte diagnoosi, vaid tunnustusena. Kui see oled sina, siis tea seda. Sinu üksindus ei ole tõend sinu ebapiisavusest. See võib olla tõend sinu julgusest, sügavusest, keeldumisest ennast reeta mingi mugavuse nimel, mida pakub kuulumine millegi juurde, mis pole kunagi olnud päris kodu. Rada, mida sa kõnnid, on iidne, lugematute naiste jalge all siledaks tallatud enne sind, kes samuti valisid omaenda seltskonna raske graatsia kerge vale ja valeühenduse asemel. Kui see eelnev kirjeldus on sinus midagi tõelist puudutanud, kui oled nende sõnades omaenda loo ära tundnud, siis tea – sinu lugu on oluline, sinu üksindus räägib, ja võib-olla tunned end vähem üksi, kui ette kujutasid, kui tead, et on teisigi selliseid naisi. Et üle vahemaa on teisigi naisi, kes mõistavad püha üksindust, mis kaasneb reaalsuseks saamisega maailmas, mis eelistab sageli, et me jääksime mugavateks väljamõeldisteks.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.