Vaimsus on inimese ühtsus kõigega maailmas. See on võime olla üks kõigega ja tunda seda ühtsust. Mõistes ühtsust kogu ümbritseva maailmaga, Universumiga, tunneb inimene end kindlamalt. Ta lakkab kartmast, ei väldi midagi ja hakkab aktiivsemalt suhtlema kõigega enda ümber.
Argipäeva saginas on lihtne vaimsust ja vaimset arengut unustada. Ühendavate põhimõtetena annavad need nähtused aga elule mõtte, täidavad selle sügavuse ja harmooniaga.
Kuidas kulgeb inimese vaimne teekond?
https://pixabay.com/illustrations/spiritual-ascent-cosmic-pathway-9903478/
Vaimne areng on protsess, mille käigus järjepidevalt mõistetakse oma seost kõigega maailmas: sündmuste, inimeste, loodusega (Universumiga). Selle mõistmine ei tähenda mitte ainult ühtsuse kohta järeldusele jõudmist, vaid ka paratamatult toimuva isikliku transformatsiooni kogemist. Vaimse arengu protsessis saavutab inimene terviklikkuse, avastab endas uusi tahke ja kujundab uue minapildi. Samal ajal muutub ka tema elustiil.
Kas igaüks vajab vaimset arengut?
Inimene sünnib maailmaga ühtsuses ja jääb sellesse kogu oma eluks. Probleem on selles, et mitte kõik ei teadvusta seda. Inimesed on harjunud arvama, et nad eksisteerivad isolatsioonis ja opositsioonis välismaailmaga. Kuid see on eksiarvamus; maailmaga ühtsus on Universumi "põhiseadistus"! Seega on ühtsuses olemine muidugi kõigile vajalik, kuid mitte kõik ei pea tingimata sellest ühtsusest teadlikud olema. Ühtsuse teadvustamine, nagu ka vaimne areng, on esmajoones vajalik neile, kes soovivad iseennast ja oma maailma harmooniasse viia .
Miks kaotavad inimesed oma ühtsuse maailmaga?
Maailm on põhimõtteliselt üks. Inimesed aga jagavad selle ühe maailma oma mõtetes tohutuks hulgaks eraldi objektideks ja tegevusteks. Ja me teeme seda oma keeles talletatud mõistete (sealhulgas teaduslike mõistete) abil. Selle tulemusena paistab see üks maailm meile killustatuna – jagatud paljudeks tükkideks.
Maailma jagamine viib selleni, et me eraldame end sellest. Me tõmbame pidevalt vaimse piiri enda ja maailma vahele. See piir tõmmatakse igaühe jaoks erinevalt. Mõne jaoks on see füüsiline piir: "Mina olen oma keha ja see, mis on väljaspool minu keha, ei ole mina." Teiste jaoks hõlmavad piirid nende lähimat perekonda või ettevõtet – see juhtub siis, kui inimene tunneb end ühe tervikuna ("samastununa"), näiteks oma perekonna või ettevõttega.
Ilmselgelt on see meie mina piir meelevaldne ja eksisteerib ainult meie teadvuses, kuid see mõjutab paljusid asju, sealhulgas seda, kuidas maailm meile paistab.
Tihtipeale peavad inimesed just seda killustatud reaalsuspilti silmas, kui räägivad "teadvusest" või "eneseteadvusest". Muidugi oli ajalooliselt see reaalsuse mentaalne jaotus kasulik ratsionaalse mõtlemise tekkeks, mis andis meile tänapäevase tehnoloogia. Kuid miinuseks on meie algse harmoonia kadumine ümbritseva maailmaga.
Kahjuks läbib inimkond praegu oma arengus etappi, kus see muutub eriti ilmseks. Teaduse kiire areng viimaste sajandite jooksul on maailma killustatust oluliselt suurendanud. Teadmised meid ümbritseva maailma kohta on killustunud paljudeks teadusdistsipliinideks, keerukateks kontseptsioonideks ning väikesteks ja üliväikesteks objektideks.
Selle tulemusena ei suuda teadus tänapäeval ühtegi nähtust algusest lõpuni mõista ja kirjeldada, nagu teadlased seda sajandeid tagasi tegid. Seega ei leia kümned inimkeha uurivad distsipliinid ühist nimetajat ega ühtseid soovitusi näiteks selle kohta, mida inimene peaks tervise säilitamiseks tegema. Arstid on üksteisega vastuolus ja inimesed, kes püüavad leida vajalikku teavet internetist, satuvad veelgi suuremasse segadusse – seisukohti on lihtsalt liiga palju.
Seega aktsepteerivad paljud inimesed nüüd killustatud maailma tõena ning püüdlevad mõnikord isegi eraldatuse poole ja püüavad end maailmast veelgi enam isoleerida. Muide, meie eraldatuse teine ilming on üha laialdasem depressioon: inimesed, distantseerudes maailmast ja sulgudes endasse, kaotavad soovi oma elus osaleda, leides end mõttetuse ja apaatia seisundis.
Kahjuks on vastupidine trend, mis seisneb maailma ühtsuse teadvustamises, mis kehastub vaimses kasvus, vaevaliselt oma teed pürgimas
VAIMSE ARENGU ETAPID:
1) Vastasseis – selles etapis puutub inimene esmakordselt kokku teabega, mis on vastuolus sotsiaalsete normidega ja üldtunnustatud tarkusega ning lükkab ta tavapärasest maailmavaatest kaugemale. Siin on valik kas mitte uskuda, olla skeptiline ja lükata need vastuolud kõrvale või muutuda intrigeerituks ja otsida lisateavet paremaks mõistmiseks.
2) Tundmaõppimine – seda etappi iseloomustab aktiivne uurimine. Tekib huvi erinevate teadmisvaldkondade vastu, inimene laiendab oma silmaringi ja soovib oma teadmisi teistega jagada. Tekivad esimesed raskused vastastikuse mõistmisega, samuti vaidlused. Kuid tunnetusprotsess jätkub ja inimene hakkab inimesi eristama vastavalt nende arengutasemele, elu mõistmise tasemele. Ta õpib, et materiaalsest maailmast kaugemal on midagi ja hakkab mõistma, et elu on arenguvõimalus, mitte ainult koht elamiseks ja pidutsemiseks. Ja mõne aja pärast otsustab inimene praktikaga tegeleda, kasutada oma teadmisi oma elu muutmiseks, iseenda muutmiseks, enesearenguks.
3) Praktika ehk harjutamine – selles etapis hakatakse omandatud teadmisi praktikas rakendama. Inimene hakkab uurima energiate liikumist enda sees, tegelema meditatsiooni, energiaharjutustega ja valdama oma tšakraid. Harjutused on baasharjutused, kõik suunatud heaolu parandamisele ja enesetunde suurendamisele. Inimene soovib oma eesmärke saavutada spirituaalsete praktikate kaudu.
4) Suuna valimine – pärast mitmeid ebaõnnestumisi oma eesmärkide saavutamisel mõistab inimene, et tema elus on võimsamaid tegureid kui tema enda energiasüsteem ja tahe. Ta hakkab energeetilisel tasandil märkama tõusude ja mõõnade perioode. Ta mõistab elujõu säilitamise kontseptsiooni ning püüab oma aega ja energiat võimalikult tõhusalt kasutada. Lõpuks mõistab ta, et peab valima edasise arengu suuna, kuna tema varasemad väärtused seatakse järk-järgult kahtluse alla. Lõpuks vaadatakse vanad väärtused ümber ja inimene on sunnitud valima oma tulevikusuuna. Seoses selle valikuga valitakse uus väärtussüsteem ja seatakse uued eesmärgid.
5) Tagasilükkamine – selles teekonna etapis toimub kokkuvarisemine. Kõik arusaamad sellest, mis on oluline, mis on vajalik ja mis mitte – murenevad. Inimene hakkab mõistma, et maailm on oma olemuselt illusoorne. Kõik vormid on ajutised, kõik võimalikud seisundid on samuti ajutised. Valitud suunad ja eesmärgid ei anna oodatud tulu. Inimene hakkab kõige tähendust ümber hindama. Ta tunneb, et tema elu kontrollib midagi täiuslikumat, et temast sõltub väga vähe. Et tema ümber olevat maailma kontrollivad Kõrgemad Jõud.
6) Iseseisev ehk sõltumatu mõtisklus – Selles etapis toimub midagi huvitavat. Pärast hülgamist lakkab inimene, olles täielikult pettunud, mõtlemast ja usaldamast oma endisi ideaale ja väärtusi. Ta muutub iseseisvaks, vaadates kõike ükskõikselt ja erapooletult. Olles kaotanud oma sõltuvuse ideaalidest, saab ta tõeliselt vabaks ja hakkab hindama elu irooniat, kõrge ja madala, vaimu ja mateeria kõrvutamist. Ja mis kõige huvitavam, ta ei vaata asju enam oma vaatenurgast, vaid laiemast vaatenurgast, kõrvalseisja pilgu läbi.
Mööduvad nädalad, kuud ja võib-olla isegi aastad, kuid vaimne teadmine, olgu "tagasilükkamise" periood kui tahes pettumust valmistav, jääb hinge ja ükskõik kui segadusse inimene satub, selgitab see paljutki. Lõpuks märkab inimene, et maailm on harmoonilisem, kui ta arvas. See lihtsalt ei allu ainult ühe inimrühma ideaalidele, vaid areneb dünaamiliselt, muutes perioodiliselt oma struktuuri ja isegi arenguteed.
Selle etapi tulemused võivad erinevatel inimestel erineda. Kuid üldiselt viib see iseseisev mõtisklus maailma harmoonia sügavama mõistmiseni. Ja mis kõige tähtsam, isegi kui toimub planeeritud sündmuste käik või järjekordse ideaali kokkuvarisemine, ei eksi inimene enam ära, vaid aktsepteerib seda kui enesestmõistetavat.
7) Täielik aktsepteerimine – seda iseloomustab see, et inimene hakkab kõike aktsepteerima nii, nagu see on, ja on tänulik kõige eest, mis juhtub. Kui varem ootas ta seda, mida ta tahtis, siis nüüd aktsepteerib ta rahulikult kõike, mis juhtub, piinamata end ootustega või laskmata end pettumustest piinata.
Kuskil selles etapis saab selgeks, et meie peamine Õpetaja on meie Elu. Me tunnetame nüüd Jumalat enda ümber, mõistes, et igas sündmuses ristuvad inimese tahe ja Jumala / Kõiksuse tahe. Sünnib ootus kohtuda millegi ülevaga ja me valmistume ette mingisuguseks avastuseks.
8) Teadlik püüdlus – Siin toimub teadvuse sähvatus. Tekib arusaam, et Jumal ei ole lihtsalt kuskil lähedal, vaid seda saab ka ilmutada. Selleks etapiks on inimene juba õppinud eristama toimuva püha tähendust ja teab, et on selleks ilmutuseks valmis. Toimub teadvuse sähvatus ja sünnib Teadlik Püüdlus. Tähelepanuväärne on see, et inimene ei otsi teadmisi, esoteerilisi saladusi ega salajasi tehnikaid; ta otsib Looja Püha Vaimu olemust ennast, sest selleks hetkeks on ta tõeliselt mõistnud selle täielikku tähtsust ja väge.
See etapp on väga energiarikas. Inimese vaimne keha hakkab kiiremini kasvama kui varem, kogudes endasse vaimset olemust, täites tema teadvuse vaimu jõuga.
9) Kohtumine – Pühendumine – Olles täitnud end vaimu väega, saab inimene valmis Loojaga kohtumiseks. See võib toimuda iseseisvalt või õpetaja abiga, kuid seda hetke ei saa millegagi segi ajada. See on kohtumine Loojaga. Inimteadvus kohtub Jumalaga ja siseneb Ülima Õndsuse seisundisse. See saab tohutu energeetilise Armastuse impulsi ja hakkab seda Armastust kiirgama Jumalale ja kogu maailmale.
Sellisel juhul kandub initsiatsioon inimesele edasi võimsa vaimse energia impulsina, mis jääb tema teadvusse igaveseks. Osa sellest impulsist toob teadmised koheselt, ülejäänu aga ilmneb järk-järgult pärast seda etappi. Pärast seda initsiatsiooni hakkab inimene saama teavet otse Jumala teadvusest. (Seda võib tajuda teadmiste helidena kõrgematest sfääridest või Akaši kroonikatena või prohvetlike unenägudena, kuid peamine on see, et inimene muutub vastuvõtlikuks ülalt tulevale teabele. Ta leiab küsimustele vastused enda seest, mitte väljastpoolt. Millegi õppimiseks tuleb lihtsalt ühenduda õige "lainepikkusega", saata päring ja saada vastus.)
10) Ühinemine – Selles etapis toimub Ühinemine Loojaga. Kaks teadvust loovad nii tugeva ühenduse ja pideva kontakti, et nende mõtted ja tahted hakkavad kokku langema. Inimene saab Looja teadvusest lähtuva pideva energiakanali. Ühinemine toimub atmosfääri tasandil ja energiakanal läbib kõiki energiakehasid.
Inimese esmased ja soovitud teod ja püüdlused saavad teenima inimteadvuse evolutsiooni ja armastuse lõputut levikut ümbritsevasse maailma. Neist saab Jumaliku Armastuse ja Teadlikkuse anum ja juht.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.