Andmine ja saamine on Universumis seotud energiaga, täpsemalt - selle vahetamisega.
Andmise seadus ütleb, et kui inimene võtab ja annab õigesti, siis ta ei kaota kunagi midagi.
Andmise seadus on väga tõsine teema ja igaüks, kes sellest aru saab, saavutab materiaalset rikkust ja suudab arendada häid iseloomuomadusi.
Andmise energia võib töötada bumerangina, kas siis positiivses või negatiivses mõttes, kas siis saame vastu või jääme ilma, kas saame õnne ja edu juurde või vastupidi. Millest see sõltub?
 |
| https://pixabay.com/photos/bird-hand-food-nature-animal-7380175/ |
Inimene peab võtma ja andma samaaegselt, see on suure tarkuse saladus.
Inimene, kes ei ela iseendale, st teeb kõike teiste inimeste või Jumala / Kõiksuse heaks, võtab midagi oma vajadusteks ainult siis, kui ta ei saa lihtsalt ilma selleta elada. Oletame, et sul on vaja süüa, sul on vaja riietuda, sul on vaja korterit, sul on vaja ka oma lapsi toita.
Annetada ehk anda saab:
- oma vahendeid, seda, mida me teenime,
- oma teadmisi,
- oma mõtteid,
- oma keha,
- oma tundeid,
- oma eluenergiat.
Igal juhul on mingi tulemus, aga alati erinev.
KAS IGALE INIMESELE VÕIB ANNETADA?
Sa võid annetada kõigile ainult oma heatahtlikke mõtteid. Kui inimene soovib oma mõtetes kõigile õnne, siis saab neid soove anda kõigile eranditeta. Isegi mõrvaritele, isegi täiesti allakäinud inimestele.
MÕTTES TEHTAV ANNETUS.
Me peame kõigile õnne soovima, see ongi mõttes tehtava annetuse olemus. Pidevalt mõttes tehtav annetus annab igas ettevõtmises suurt jõudu. Mida iganes inimene ette võtab, teda saadab edu, olgu selleks siis materiaalsed või vaimsed ettevõtmised. Kõik, mida ta oma ellu soovib, saab ta kätte, kui ta lihtsalt kohusetundest kõigile mõttes õnne soovib.
KELLELE VÕIB ANDA?
Annetust kui heategevust ei tohiks anda kõigile, välja arvatud juhul, kui see on mõtteheategevus. Inimene peab teadma, kellele millist heategevust anda. Kui inimene seda ei tea, siis ta kindlasti mandub, sest heategevus võib tuua nii head kui ka kahju. Mõnikord annavad inimesed kaastundest ajendatuna kerjustele almust ja need joovad raha ära. Nii see, kes sellise heategevuse annab, kui ka see, kes selle saab, kannatavad tulevikus.
TEADMISTE ANNETAMINE.
Lisaks mõtete annetamisele on olemas ka teine annetuse liik, mida saab teha kõigile, ainult ühel tingimusel: inimene peab selle annetuse vastu võtma.
Kui inimene ei soovi seda vastu võtta, ei tohiks seda tüüpi annetust kunagi teha. Teadmiste annetamine on kõige ülevam annetuse liik, kui tegemist on tõelise teadmisega.
Kuidas teha kindlaks, kas teadmised on tõelised või mitte?
Esiteks peaksime kindlaks tegema, millisest teadmisest me räägime, kuna on olemas materiaalsed ja vaimsed teadmised.
Materiaalsed teadmised on ajutised ja eksisteerivad kas teatud eriala või selle universumi raames.
Vaimsed teadmised on igavesed, konkreetsed, tõesed ja absoluutsed. Ja mis kõige tähtsam, tõeline teadmine toob inimesele õnne! Ebareaalsed teadmised toovad kas pettekujutlusi või kannatusi.
Kuidas saame kindlaks teha, kas teadmised toovad õnne? Elu muutub lihtsamaks ja elul on tähendus.
Inimene võib teadmisi annetada ainult siis, kui inimesed tahavad teda kuulata.
Veedad ütlevad, et see on kõrgeim annetuse liik. Kui inimene annetab teadmisi, siis ta põletab kõik oma patud, see on nagu metsatulekahju, mis hävitab puud.
KÕIK ANNETUSE LIIGID JAGUNEVAD KOLME KATEGOORIASSE:
1. Headuses.
2. Kirglikkuses.
3. Teadmatuses / harimatuses.
Inimene, kes on mõistnud seda annetuste astmelisust, omandab võime anda midagi kaotamata ja omandada ilma sellesse kiindumata.
Kui inimene omandades kiindub oma meeltega, mis on nagu meele kombitsad, materiaalse loomuga, millessegi, siis on see kiindumus täiesti materiaalne, täiesti reaalne. Ja kui see asi inimeselt ära võetakse, siis kogeb ta kannatusi, mis on samuti täiesti reaalsed.
Seetõttu ütleb annetuste seadus: inimene ei tohiks kunagi midagi oma omandiks pidada. Inimene peaks teadma, et kõik kuulub Jumalale / Universumile.
Kui inimene saab sellise teadmise, siis ta mõistab, et kõik, mida ta kasutab, on vajalik elamiseks, mitte enda jaoks. Ilma asjadeta, ilma esemeteta, ilma tööriistadeta, ilma rahata, ilma toiduta, ilma toiduta ei suuda inimene midagi teha.
Inimene, sooritades mingit tegevust, määrab, milleks ta seda vajab. Kui te oma korteris määrate, milleks te iga asja vajate, tahate tõenäoliselt poole esemetest kellelegi anda.
Andmise seaduse abil saab inimene aga omada täpselt nii palju raha, kui tal on vaja oma eesmärkide saavutamiseks, mis iganes need ka poleks.
Kui inimene soovib elus mingit eesmärki saavutada, peaks ta tegema annetusi headuses. Sel juhul saab ta kahtlemata vajalikud vahendid.
Aga kui saadud vahendeid kasutatakse ebavajalike asjade ostmiseks, peab inimene ennast süüdistama, kui tal pole oma eesmärgi saavutamiseks piisavalt vahendeid.
See, kes on alati teadlik selle või teise asja omandamise eesmärgist, tegutseb headuses. Asi, mille inimene omandab headuses, saab eesmärgi saavutamise vahendiks.
See, kes omandab asja lihtsalt sellepärast, et see talle meeldib, tegutseb kirest. Asi, mille ta omandab kirest, võtab temalt elujõu.
Ja see, kes omandab asja, et kellelegi kahju teha, tegutseb teadmatusest. Ja asi, mille ta ostab teadmatusest (harimatusest), põhjustab talle kannatusi.
KUIDAS ÕIGESTI ANDA / ANNETADA / OHVERDADA?
Igal inimesel on midagi anda, iga inimene saab selles maailmas annetada, vähemalt vaimselt kõigile õnne soovida. Sa pead teadma, kuidas seda teha.
Isegi kõigile õnne soovimine võib olla vale, kui seda tehakse isekatel põhjustel. Näiteks: "Soovin kõigile õnne, soovin kõigile õnne, ...millal maksavalu juba kaob? Soovin kõigile õnne, soovin kõigile õnne, ...aga see teeb ikka haiget. Soovin kõigile õnne. Ta pettis meid kõiki, see mees, aga maks on ikka hädas. Soovin kõigile õnne."
See ei toimi, sest sellisel kirglikul andmisel on seos tulemusega. See ei olnud suunatud teiste inimeste hüvanguks ja on lõppkokkuvõttes isekas. Kui teed seda enda jaoks, on see kirglik andmine.
Headuses ohverdamine tuleb kohusetundest, mitte selleks, et midagi vastu saada. Headuses ohverduse toomise võime on väga raskesti kättesaadav. See antakse ainult neile, kellel on teadmised, kuidas elada mitte enda jaoks. Teiste jaoks on väga raske elada. Mida iganes sa ka ei teeks, lendab ikka sama mõte pähe: "Mida ma sellest saan?"
Kui inimene teeb midagi ennastsalgavalt, saab ta ohverduse seaduse kohaselt midagi vastu.
Kui inimene annab ennastsalgavalt vajaliku kellelegi, kes on vähem väärt või temaga võrdne, siis saab ta vastu sama palju oma eluks vajalikke vahendeid, kui ta andis.
Näiteks soovib ta õnne kellelegi, kes pole väärt temalt midagi materiaalset saama – saab ta vastutasuks õnnesoovi, mis on adresseeritud talle endale.
Põhimõte on, et inimene ei kaota midagi, tehes annetuse headuses, st kohusetundest.
Tuleb mõista, et inimene, kes annetab endast kõrgemal seisvale inimesele, saab täpselt sama palju rohkem, kui see inimene kõrgemal positsioonil asub, mitte valitsusportfellide, vaid vaimse puhtuse ja inimese arengu mõttes.
Oletame, et kui kellelgi on õnn annetada headuses, ennastsalgavalt pühale inimesele, siis saab inimene miljon korda rohkem võimalusi oma eesmärgi saavutamiseks kui varem.
Inimesed on erinevatel tasemetel. Kuigi me kõik elame koos, on igal inimesel siiski oma teadvuse tase. On inimesi, kellel on miljon korda rohkem teadvust, puhtust. Ja tehes headuses annetuse kellelegi, kellel on kõrgem teadvuse tase, saab inimene mitu korda rohkem.
Nii toimib annetuse seadus. Küsimus on selles, kust leida selline vaimne inimene, näiteks preester, ja et pärast tema tuvastamist ei tekiks meil soovi saada miljon korda rohkem, mis on väga keeruline. Seega on seadus üldiselt tõsine ja me peame õppima seda kogu oma elu rakendama.
Inimene ei saa elada seda elu ohverdusteta, sest eesmärkide saavutamisel on väga tugev takistus, mis koosneb meie varasemate halbade tegude reaktsioonidest. Meie varasemad halvad teod söövad meie võime eesmärki saavutada. Nooruses arvame, et minu jaoks pole takistusi, ja siis tekivad mingid asjaolud ja inimene mõtleb: "See on õnnetus, lihtsalt halb õnn, järgmine kord veab mul." Aga see pole õnnetus - see on meie varasemate valede tegude tagajärjed, mis takistavad meil oma eesmärki saavutamast. Seetõttu peab inimene õppima ohverdama iga oma elu sekundi iga hinna eest ja siis saavutab ta oma eesmärgi, selles pole kahtlustki.
Headuseannetusi antakse väärilisele inimesele. Väärt ei tähenda tiitlit. Väärt inimene on lihtsalt hea inimene.
ANNETUSI EI TOHIKS TEHA KINDLALE ehk KONKREETSELE KOHALE.
Mõned inimesed teevad annetusi kindlale kohale. Templile, raamatukogule. Annetusi tehakse alati inimesele. Igas templis, igas raamatukogus, igal pool on inimesi. Vaadake inimesi, kellele te annetuse teete, ja te näete, kas peate seda tegema või mitte. Samuti peate annetuse tegemiseks teadma selle inimese staatust, kellele te annetuse teete.
Näiteks võid sa preestrile raha annetada, võid annetada vooruslikku elu elavale kerjusele, aga igale näljasele inimesele peaksid sa toiduannetuse tegema.
Sa ei saa kellelgi söömist keelata. Kui näiteks seesama alkohoolik sinult midagi küsib, mida sa peaksid tegema? Soovi talle õnne, kui sul pole süüa, ja kui sul on süüa, siis peaksid talle midagi süüa andma. Sa ei saa talle raha anda, ta ostab viina, mitte süüa.
Igal inimesel on saatuse tahtel aegu, mil ta peab nälga kannatama, peaaegu kõigil, välja arvatud neil, kes toiduannetusi teevad. Kui inimene teeb toiduannetusi, siis hetkel, mil ta peab näljaga silmitsi seisma, antakse talle toitu, teda toidetakse. Kuna aastas on 365 päeva ja näljastreik kestab maksimaalselt aasta, siis kui inimene on vähemalt 365 korda näljasele inimesele toitu andnud, saab ta vähemalt aastaks näljast päästa. Ja aasta jooksul võid sa midagi välja mõelda. Sellised on headuses annetamise tulemused.
Annetusi tuleks teha, et saavutada elus täiuslikkust. Annetusi tehes ja tundes, et pole jõudu keelduda midagi vastu saamast, võib inimene endale midagi soovida. Parim on soovida vastu puhast Teadmist.
Midagi annetades võib inimene öelda: "Ma teen seda selleks, et saada puhast Teadmist."
Puhas teadmine tähendab teadmist, mis viib inimese täiuslikkuseni. Täiuslikkus tähendab õnne. Kui inimene saab õnnelikuks, tähendab see, et ta saab tõelist Teadmist. Ilma Teadmisteta on võimatu õnnelik olla.
Tuleb märkida, et annetus tuleks teha kohe, kui näete inimeses mõningaid omadusi.
Kui näete, et inimene on väga alandlik ja alandlikkust ei määra see, et inimene kõigile noogutab ja kõigile teed annab, siis alandlikkuse määrab võime loobuda teisele inimesele omasest hüvest, ilma midagi vastu küsimata.
Kui inimene ütleb "palun", "nägemist", naeratab kõigile lahkelt, ei pruugi see olla alandlikkus, vaid lihtsalt alandlikkuse mäng. Kui selliselt inimeselt midagi ära võtta, siis võivad küüned kohe välja tulla ja kogu alandlikkus kaob.
Samuti võime kohe annetusi teha inimesele, kes elab puuduses. Kuidas saame kindlaks teha, et inimene elab puuduses? Piisab, kui küsida temalt, kui palju ta magab ja kui palju ta sööb. Kui inimene magab väga vähe ja sööb väga vähe, siis elab ta teadlikus puuduses. Sellisele inimesele saame annetuse teha, see on annetus headuses.
Samuti võime annetuse teha väga puhtale inimesele. Kuidas saame kindlaks teha, et inimene on väga puhas? Kui lähened inimesele, kes on väga puhas, ja hakkad suhtlema, siis saabub rahu. Välja arvatud need juhud, kui noor tüdruk läheneb noorele mehele. Siin tuleb rahu loomulikult, see on täiesti teistsugune rahu.
Kuidas sa siis saad oma teadmisi headuse nimel annetada? Ainult siis, kui sind kuulatakse. Kui inimene üritab kellelegi midagi selgitada ja teda ei kuulata, hakkab ta kiruma ja ütlema: "Oh, sa oled nii vastik! Ma tahan sind aidata, aga sina ei taha kuulata." See on ohverdus teadmatuses. Inimene, kes ohverdab teadmatuses teadmisi, satub oma ellu väga suurte probleemidega. Ta satub kas totalitaarsesse riiki või totalitaarsesse perekonda, kus temalt ei küsita, kas ta tahab midagi teha või mitte. Ta lihtsalt teeb seda, mida talle kästakse.
Püüdes teadmatuses heade eesmärkide nimel ohverdada, kasutades vägivalda sõnas, teos või mõttes, saame kahtlemata vastuseks täpselt sama vägivalla.
On üks asi, mille suhtes ei tohiks kunagi vägivalda tarvitada – see on teadmine. Kui kavatsed kellelegi midagi soovitada, pead kümme korda kontrollima, kas inimene tahab seda kuulata või mitte. Kui ta ei taha kuulata, siis ei saa sa talle midagi selgitada. Pealegi suunad sa ta selle teadmise vastu.
Teadmiste ohverdamine kirest lähtuvalt toimub siis, kui inimene taotleb isekat eesmärki. Näiteks oled sina taimetoitlane ja su mees sööb liha. Sa püüad talle anda teadmisi, et ta ei segaks sind taimetoitlaseks olemises. See on kirest lähtuv ohverdus. Tulemuseks on see, et heategu, mida inimesed sinu vastu teevad, on isekate motiividega. Ja see heategu tekitab sinus vastikust.
Kui inimene on isekas ja annab kellelegi midagi, siis süttib teises inimeses automaatselt isekus. Kui anname heade kavatsustega, siis süttivad inimese head kavatsused vastuseks, kui ta selle asja vastu võtab.
Kui meie, andes midagi, tahame lõppkokkuvõttes midagi saada endale, siis tahab ka inimene, kes selle annetuse vastu võtab, lõppkokkuvõttes midagi endale. Seega viib kirglik annetamine selleni, et inimene lihtsalt jääb sellest asjast ilma, saamata midagi vastu. Ta lihtsalt jääb millestki ilma ja ongi kõik. Asi on kadunud. See on mõttetu vaimse ja füüsilise energia raiskamine.
Seega tähendab teadmatuses annetamine seda, et anname inimesele midagi ja tahame sellega midagi halba teha.
Teadmiste annetamine teadmatuses tähendab, et inimest petetakse kogu elu. Kui inimene annab teadmisi eesmärgiga teist petta, isegi kui need on tõelised teadmised, petetakse ka sellist inimest kogu elu. Ja lõpuks kaotab ta täielikult motivatsiooni. Näiteks mõned usujuhid, isegi mõistes, et inimesele tuleb anda teadmisi, et ta armastaks oma ligimest nagu iseennast, arutavad omavahel: "See langes sööda õnge, see mitte."
Kui nad seda teevad, tähendab see, et nad petavad inimest teadmiste abil. Kahtlemata saab inimene, kes tabatakse või mitte, selles elus selle, mida ta väärib, aga see, kes teda niimoodi kohtleb, jääb ise sööda lõksu. Kõik petavad teda.
Oma energia annetamine headuses tähendab töötamist templi heaks, kus elavad pühad inimesed, ausa inimese heaks. Näiteks heale inimesele toiduvalmistamine on oma energia annetamine.
Aeg on samuti energia, oma aja kellelegi annetamine on samuti headuse annetamine.
Üldiselt on vara, raha annetamine kõige raskem annetamine, aga lihtsaim annetamine, mis kahtlemata head teeb, on toidu annetamine näljastele inimestele.
Kirglikult annetamine toimub selleks, et midagi vastu saada. Kui inimene annetab midagi kirest, ei saa ta ise kunagi midagi vastu. Ta lihtsalt annab ja ongi kõik. Kui inimene tahab midagi vastu saada, siis annetades ei saa ta midagi, ei head ega halba.
Kui näiteks inimene töötas ennastsalgavalt, aga äkki tekkis tal mingil hetkel soov oma töö vilju nautida, siis selles ulatuses, kuivõrd ta tahab oma töö vilju nautida, muutub tema töö negatiivseks.
Näiteks tegi inimene midagi ennastsalgavalt ja siis ütles: "Noh, mina töötasin sinu heaks, nüüd las sina töötad minu heaks!" - ja lõi rusikatega vastu lauda. Inimesed hakkasid tema heaks töötama ja ta sai lihtsalt oma - sellega kõik piirdus, mingist ohverdusest ei saa juttugi olla.
Headuses ohverdamine hõlmab ka ennastsalgavat energia annetamist oma lastele. Isetus tähendab soovi puudumist neilt midagi vastu saada.
„Ma kasvatan sind nii, et sinust saaks hea inimene ja sa kohtled mind siis hästi,“ — see on kirglik ohverdus.
Headuses ohverdus eeldab, et vanemad tahavad lihtsalt oma lapsest head inimest teha, soovimata midagi vastu. Kui nad seda teevad, siis annavad kõrgemad jõud neile palju head, sest inimese hea kasvatamine on väga suur headuse teene.
Kui inimene kasvatab teist inimest kirgliku inimesena, soovides midagi vastu, siis on laps isekas. Kui näed, et su laps on isekas, siis see tähendab, et just seda sa tegidki. Seda tuleks meeles pidada.
Järgmine kirest tulenev annetus on vastumeelselt tehtud annetus. „Olgu, anname, olgu.“ Kõik kirest tulenevad annetused on vähe kasulikud, kuigi parem on anda kui olla ahne.
Kahetsus annetuste tegemisel omakasu ajel: „Miks ma nii palju andsin?“ – näitab samuti, et annetus tehti kirest.
Annetust liigitatakse kireks, kui see tehakse ülemuse palvel: „Sa pead andma osa oma palgast.“ See näeb juba välja nagu röövimine ja pääsu pole.
Kirglikult annetatavate annetuste kategooria hõlmab rahaliste vahendite eraldamist organisatsioonidele, kes kasutavad neid vahendeid ebasõbralikel eesmärkidel.
Näiteks mõtled sa: "Ma tahan annetada oma raha, et meie riigis areneks televisioon." Ja see arenebki – ja nad näitavad näiteks üha rohkem midagi vääritut, näiteks pornograafiat. See tähendab, et oled annetanud kirest.
Headuses peituv teadmine teeb esmalt kurvaks, sest see paljastab inimese puudused, seejärel toob see õnne.
Kirglikud teadmised inspireerivad inimest esmalt, sest neid antakse eesmärgiga inimest kuidagi huvitada, seejärel näeb inimene, et need kõik on kasutud. Ja teadmatuses olevad teadmised toovad alati kannatusi.
Teadmatuse annetuste kategooriasse kuuluvad ka annetused, mis on tehtud ebapuhtas või sobimatus kohas. Näiteks bordell, rongijaam, tualettruum. Rongijaamas ei saa rahas annetusi teha, välja arvatud võib-olla toit. Näiteks rongijaamas, kus valitseb teadmatus, isegi kui suvaline inimene hakkab kõigilt annetusi küsima, väänavad need inimesed, kes sel viisil pidevalt raha teenivad, tal pea otsast ära. Selle tõenäosus on suur. Seega, kui rongijaamas tullakse teie juurde ja öeldakse: "See ja too, see ja too", andke sellele inimesele tükk leiba ja kui ta keeldub: "Mul on raha vaja", siis ütlete: "Ei, minge edasi."
Ära tee annetusi ebapuhastes kohtades. Need on teadmatuses tehtud annetused. Mis on selle tulemus? Tulemuseks on see, et kui annad raha teadmatus kohas teadmatutele inimestele, siis mitte ainult ei vähene see, vaid see raha suunatakse ka sinu vastu. Sinust saab selle raha ori ja see kägistab sind.
Ka valel ajal annetamine viitab teadmatuses tehtud annetusele. Näiteks toimub pommitamine. Inimesed jooksevad end päästma. Sa peatad inimese ja ütled: "Ma tahan sulle teadmisi annetada." Ta ütleb: "Kuule, meid hakatakse kohe kaitsma." Pole õige aeg teadmiste annetamiseks.
MILLISEID ANNETUSI VÕIB TEHA KOHE, MÕTLEMATA?
Näljasele inimesele tuleb toitu anda.
Samuti tuleb mõtlemata kõigile õnne soovida.
Need on kahte tüüpi annetusi, millega te 100% valesti ei lähe. Kui annate kellelegi leiba sooviga, et ta annaks ka mulle leiba, kui ma näljane olen, siis isegi sel juhul läheb kõik täide, nad annavad leiba, sest toidu annetamine on eriline annetuse liik. Juba soov kedagi toita on väga oluline. Aga parem on muidugi teha seda kaastundest. Aga isegi kui inimene annetab toitu mõttega: "Võib-olla annetavad nad kunagi ka mulle", siis sel juhul tema süda ikkagi pehmeneb. Järgmisel korral, kui ta annetab, on tal kaastunne selle vastu, kellele ta annetab, ja kui kaastunne ilmneb, on see juba headuses annetus. Seega, kui inimene toidab teisi inimesi, on vaid aja küsimus - millal ta hakkab seda headuses tegema. Pole juhus, et Veedad märgivad, et toidu annetamine meie ajastul on samaväärne kulla annetamisega.
Samamoodi, kui inimene soovib kõigile õnne, teeb ta seda alguses enda jaoks, järk-järgult puhastub ja soovib lihtsalt kõigile õnne, soovimata midagi vastu. Pole vaja meelt heita, kõigil on alguses isekad motiivid - see on loomulik.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.