Planeet MAA – vangla?

Me kõik teame, et inimesed Maal erinevad üksteisest: mõned on mõistlikumad, teised juhinduvad aga loomsetest instinktidest. Mõned on huvitatud rahast ja võimust, teised vaimsusest, aga kolmandad pole üldse huvitatud millestki – nad on täis hirmu ja püüavad kuidagi ellu jääda.

Kui võtta analoogia meie tavapäraste vanglatega, kas seal on paralleel? Igaüks, kes tahab, näeb, kuuleb ja teeb järeldusi, aga alati leidub neid, kes koputavad oma meelekohtadele.

https://pixabay.com/illustrations/prison-shut-in-imprisoned-internal-1548012/

Kui inimene esimest korda vanglasse saabub, on ta hirmunud, segaduses ja kohalikest reeglitest teadmatu. Kõik tundub ähvardav, neil pole kuhugi pöörduda ja nad ei tea, kes on sõber või vaenlane. Nende peamine eesmärk on iga hinna eest ellu jääda. Sellised inimesed eksisteerivad Maal. Nad on just nö Maa "vanglasse" sisenenud ja seepärast reageerivad nad nii, nagu nad reageerivad, ning arvavad nii nagu nad arvavad.

Teine suurem kategooria on vangla keskel olevad inimesed. Nad tunnevad vanglareegleid juba hästi, neil pole esialgseid hirme, kuid nad on vabadusest veel kaugel. Seetõttu on nende peamine huvi elada vanglatingimustes võimalikult mugavalt: parem toit, kuivemad narid ja vähemalt mingi kättesaadav meelelahutus. Me näeme selliseid inimesi ka Maal: nende peamine huvi on mugavus. Ja nende jaoks on selle mugavuse aluseks võim, raha ja sidemed. Seetõttu elavad nad nende huvide järgi.

Kolmas suurem rühm on kogenud, need, kes on peaaegu oma karistuse ära kandnud ja peaaegu vabad. Nad ei karda vanglat ega hooli enam vangla mugavustest, kuigi nad ei paneks pahaks neid ära kasutada: nende teadvus on juba sisuliselt vaba. Seega, kuigi nad on endiselt vanglas, on tunne, nagu poleks neid enam siin. Seetõttu on nende huvid väljaspool piiranguid, hirme ja piire. Me näeme selliseid inimesi ka Maal: on tunne, nagu poleks neid enam siin, nad ei ole huvitatud maisest "õnnest", ükskõik kuidas teised "kosmosevangide" rühmad neid ka ei kujutaks. Nad ei ole altid maistesse vaidlustesse sekkuma ja sageli mitte nõrkusest, vaid seetõttu, et nad näevad iga maise vaidluse olemust ja see olemus ei huvita neid enam.

Läbi ajaloo on inimesed püüdnud luua õnnelikku ja õiglast riiki, kuid kellelgi pole see õnnestunud. Vähemalt mitte pikema aja jooksul. Mis kõige tähtsam, isegi väikesed õnneliku riigi kolded ei suutnud edeneda – justkui mingi jõud õõnestaks kõiki katseid sellist riiki luua, hävitades kõik sellised ettevõtmised. Maa kui kosmilise vangla vaatenurgast on sellele küsimusele vastus lihtne: kõik siin ei ole loodud õnneks, vaid teatud raskuste loomiseks, millest inim- või muusse materiaalsesse kehasse vangistatud Olend peab end ületama. Nii nagu tavalises vanglas: ükskõik kui hästi vangid oma konge ka ei kaunistaks, hävitab vangla administratsioon nad lõpuks, et elu ei tunduks kinnipeetavatele roosipeenar.

Seega selgub, et meie maailma õiglus ei pruugi peituda mitte selles, kuidas me seda ette kujutame, vaid selles, kuidas see on sisse ehitatud meie parandussüsteemi endasse. Ja kuigi see võib meile tunduda täiesti ebaõiglane, kui me lihtsalt eeldame, et see on paranduslik vangla, siis õiglus siin siiski eksisteerib – see lihtsalt ületab meie piiratud arusaamise ja võtab arvesse mitte ainult meie heaolu praegu, meie maistes kehades, vaid ka seda, mis peaks juhtuma meie Olemusega, kui see kasvab. Kuid kogu see "aga" on see, et süsteem on loodud takistuste loomiseks, mida Olemus ei pea lihtsalt ületama, vaid ületama teadlikult, õppides järk-järgult, et ainult harmoonia ja ilu on tõeline võti vajalike "lukkude" juurde. Ja need, kes seda ei taipa, paigutatakse korduvalt erinevatesse keerulistesse simulaatoritesse eluraskuste ja kogemuste näol – kuni nad avastavad lahenduse, mis ei too kaasa nende plaanide ja iseenda edasist hävitamist.

Inimkond pole suutnud luua õnnelikku riiki või süsteemi – aga õnnelikke inimesi on alati olnud. See võib viidata sellele, et meie „vanglas” on võimalik ainult sisemine, mitte sotsiaalne kasv – see tähendab, et ainult iga inimene saab saavutada vajaliku taseme, mis viib ta vabadusele lähemale.

See loogika on paralleelne tüüpilise vanglaga: olenemata sellest, kuidas vangid oma kambrites oma elutingimusi parandavad, läheneb iga vang vabadusele individuaalselt, üksi, oma karistuse tõttu. Kui maises vanglas mõõdetakse kinnipidamise pikkust ajaga, siis kosmilises vanglas mõõdetakse seda sisemise kasvuga: vabadusele ei lähene need, kes pikka aega teenivad, vaid need, kes sisemiselt kasvavad. Kasv tähendab ühte asja – harmoonia poole püüdlemist ja universumi seaduste mõistmist.

Maailmakorra küsimus on alati vaevanud nii filosoofe kui ka tavainimesi. Tõepoolest, meie materiaalses maailmas kohtame pidevalt silmatorkavaid näiteid ebaõiglusest. Andekad, töökad inimesed elavad ja surevad vaesuses, igavad, harimatud mölakad naudivad luksust, mõned on alati õnnistatud raha ja õnnega, samas kui teised, ükskõik kui palju nad ka ei pingutaks, ei suuda muuta oma staatust, materiaalset rikkust ega midagi muud...
Nagu näeme, pole sadade aastate jooksul midagi muutunud. Miks? Sest ei tohiks. On selge, et on REEGLID ja PÕHISEADUS, mis on aluseks inimühiskonna eksistentsile planeedil Maa lähitulevikus.

Seda seadust tuntakse tavaliselt saatusena, kuid see pole päris täpne. Õigem sõna on - KARMA. Ühelgi inimesel pole võimu seda seadust muuta; pealegi karistatakse halastamatult mõtteid, soove ja eriti kõiki konkreetseid pingutusi või tegusid, mille eesmärk on nende piiride ületamine. Selle fakti mõistmine täidab inimese sellise väljapääsmatu melanhoolia ja kibedusega, lootusetuse tunne on kohati nii läbistav, et tahaks ulguda: "Looja, MIKS???" Kõlab paljudele tuttavalt, kas pole? Ja suure tõenäosusega ON selleks põhjus, aga me lihtsalt ei tea seda.

Põhjus on järgmine: planeet Maa pole midagi muud kui PUHASTUSTULI.

Parim vangla on see, kus inimene isegi ei kahtlusta, et ta vanglas on. Siis ei saa ta mitte ainult põgeneda, vaid ei suuda isegi ette kujutada põgenemist. Millised on meie keskkonnas olevad piirangud, mis on nii lähedal ja võimsad, et me ei pea neid isegi vanglamüüriks? Need on kaks asja: aeg ja ruum.

Aeg ja ruum on Maale nii loomulikud, et vaid vähesed tajuvad neid:
a) reaalse piiranguna;
b) eeldavad, et neid saab ületada.

Enamiku jaoks kõlab see mõte täiesti absurdselt. Kuid just see ongi kvaliteetse vangla eeldus: vangil pole aimugi, et ta on turvaliselt lukustatud – ajas ja ruumis. Ja organ, mis kõiki neid piiranguid taastoodab, on iga inimese meel, mis on programmeeritud kindla programmi ja taju, hirmude, arvamuste ja tõlgenduste sagedusega. On geniaalne, kui lihtne see kõik on ja kuidas see kõik asub ühes inimeses.

Me arvame, et oleme vabad – vähemalt suhteliselt. Kuid ükskõik kui vabad me ka poleks, ei suuda me ületada aega ja ruumi. Isegi mitte oma mõtetes. Ja kummalisel kombel, kuigi aja puudumist on lihtne ette kujutada, on ruumi puudumist palju raskem. Mis võib olla kaudne kinnitus sellele, et just needsamad meie jaoks ületamatud müürid on meie vangla tõelised piirid.

Kui vaatleme Arenguteede peamisi suundi, mis hõlmavad mitmesuguseid religioosseid ja mittereligioosseid liikumisi, näeme midagi, mis neid kõiki ühendab: ideed mingi Teise Maailma olemasolust. Kristuse „Taevariik“, Buddha „Väljapääs Taassünni Rattast“, Lao Tzu „Tundmatu Tao“ ja paljud, paljud teised Tee voolud – kõik räägivad meie maailmast ja Teisest Maailmast. Ja nende peamine ülesanne, kes on meie maailma sisenenud, on sellest korralikult väljuda ja Teise Maailma jõuda – kus kõik on teisiti, mitte nagu siin.

Igal suunal on ka omad meetodid sellesse Teise Maailma sisenemiseks – ja tingimused, mille alusel sinna õigesti siseneda saab. Kõik Õpetajad, kõik nende suundade rajajad, rääkisid sellest.

Oletame, et nad tõesti teadsid, millest nad rääkisid. Seejärel kerkivad esile kaks põhipunkti: see Teine Maailm on olemas ja sinna saab siseneda ainult üksi, ainult omaenda teed pidi. Lõppude lõpuks pole seal, kus Buddha kõndis, sellest ajast peale läbi käinud ükski budist – hoolimata Buddha õpetuste usinast järgimisest. Sama lugu kehtib ka Kristuse ja teiste kohta: keegi peale nende ei saanud neist väravatest läbi minna. Seega oletus: need on väravad, mis avanevad ainult ühele, kõigile ei kehti üldised reeglid, see, mida üks teeb, ei toimi teiste jaoks. Kuigi algus on üldiselt sarnane, on see pigem väike vihje „kust otsida“ ja siis oled väidetavalt omapead. Ja pole ühtegi suunda ega religiooni, mis sind sinna aitaks – sa pead ise oma suuna leidma.

Muide, sõna "religioon" tõlgendatakse kõikjal erinevalt, aga üldises mõttes võib seda tõlkida kui "tagasisidet". Side kellega või millega? On täiesti võimalik, et see on selle salapärase Teise Maailmaga või Loojaga – vabaduse maailmaga.

Selleks, et meie olemuse parandussüsteem tõeliselt toimiks, on vaja sellele Olemusele kuidagi edastada, mis on tema jaoks hea ja mis halb. Vastasel juhul on ilma selge tugiraamistikuta võimatu kedagi paranduse poole suunata. Maises vanglas on sellised reeglid kirjas erinevates seadustes ja muudes välistes meediumites. Kuid see meetod ei sobi peenema ja keerukama ülesande jaoks, milleks on tagada, et Olemus ei järgiks lihtsalt kavalalt mingeid väliseid reegleid, vaid et ta ISE tunnistaks, et just need reeglid annavad talle vabaduse. See tähendab, et need õiged reeglid peavad olema absoluutselt nähtavad – ja samal ajal täiesti ligipääsmatud. Ja ainus sobiv koht mõlema tingimuse jälgimiseks on meie endi sees. Teisisõnu, neid reegleid ei ole kuhugi kirja pandud – vaid me oleme nende põhjal loodud; need eksisteerivad juba meie sees ja paljud nimetavad seda südametunnistuseks. Seetõttu saab neid reegleid avastada ainult ühel juhul: hakates ennast kuulama ja uurima.

Aga miks peaks keegi üldse ennast uurima hakkama? Miks nad peaksid? Nad elavad oma elu, teenivad raha, ajavad seksi taga ja otsivad mingeid muid naeruväärseid kriteeriume, et end õnnelikuna tunda. Miks peaksid nad enda eest hoolitsema – ja mis kõige tähtsam, kuidas neid motiveerida mitte ainult seda tegema, vaid tegema seda vabatahtlikult?
Selleks piisab, kui sisendada oma sisemistesse algoritmidesse täiuslikkuseiha – aga mitte seda otseselt avaldada, lihtsalt end selle ümber ehitada. Ja ka pidevalt endale raskuste ja kriiside loomisest – millest me just selle algoritmi tõttu püüame üle saada –, sest see viib meid paratamatu rahulolematuse tundeni. Kust see rahulolematus tuleb? See on väga lihtne: see avaldub automaatselt meisse kätketud harmooniaalgoritmide ja meie tegude mittevastavusest. Eeldusel muidugi, et need teod erinevad harmooniaalgoritmist. Sellest saab varjatud, ilmne majakas, mis on kätketud otse meie olemusse – raskesti selgelt näha ja võimatu ignoreerida. Täiuslik vihje, täiesti ilma igasuguse õhutuseta.

Muide, isegi kurikuulus "Inimene on loodud tema näo ja sarnasuse järgi" sobib siia ideaalselt. Sarnasuse printsiip on ju peen analoogia kahe süsteemi vahel – kus sarnasus ei tähenda elementide detailset kattumist. See tähendab ehitusprintsiipide absoluutset kokkulangevust. Ja just siin võime end avastada olevat täiesti identsed "Isa, Looja, Jumalaga" – meid luuakse samade, mitte samade printsiipide alusel.
Me sünnime tohutute erinevustega oma arengutasemes, tajus ja suhtumises. Pealegi ei saa seda geneetikaga seletada – mõnikord sünnivad samas peres ja samadelt vanematelt täiesti erineva tasemega lapsed – isegi kaksikud. Pealegi on Indias vanasõna: "10-aastane brahman on 100-aastase kšatrija isa." See tähendab, et väikest brahmani (targa) kasti sündinud poissi peetakse palju vanemaks kui vanameest kšatrija (sõdalase) kastist.

Kuidas see võimalik on? See on väga lihtne – kui me aktsepteerime reinkarnatsiooni ideed kui võimalust, kui ideed, et meie olemus kogub elust ellu teatud metafüüsilise kogemuse – kogemuse, mis ei kustu, mis koguneb ja mõjutab iga järgnevat elu kehas.

Just see seletabki inimeste tasemete erinevust: sisemine, väga sügav tasand on igaühe jaoks erinev. Ja just see sisemine tasand loob inimeste vahel nii suure erinevuse, et üks ei suuda sageli üldse aru saada, mida teine ütleb. Nad saavad sõnadest aru, aga mitte olemusest. Sest see olemus pole nende kogemuses veel kohal olnud – erinevalt teisest inimesest.

See kumulatiivne kogemus ja sellesse suhtumine võivad osutuda kosmosevangi jaoks täpselt samasuguseks "vangistusajaks". Ja just nende tegurite järgi mõõdetakse inimese tõelist olemust.
Kuid eelmise elu kogemusel on kaks huvitavat omadust: see kustutatakse sünnihetkel teadlikust ligipääsust ja hoolimata sellest, et see on teadvusele kättesaamatu, mõjutab see ikkagi meie sisemisi valikuid. See tähendab, et isegi kui me ei ole täielikult teadlikud oma külgetõmbe ja millegi muu vastu suunatud vastumeelsuse põhjustest, on see ikkagi põhjustatud väga tugevatest sisemistest alateadlikest hoiakutest, asjaoludest ja kokkusattumustest. Ja ainult see varasem kogemus saab selgitada paljusid vastuolusid inimese ebatraditsioonilises käitumises, kes teeb ootamatult valiku, mis on täiesti erinev tema välise keskkonna ja kasvatuse dikteeritust. Pealegi võib isegi inimene ise olla siiralt üllatunud sellest kummalisest sisemisest jõust, mis sunnib teda ootamatult tegema ootamatu valiku ja oma elu muutma.

Kui vaadata enda ümber olevaid inimesi, on lihtne näha, et nad jagunevad oma püüdluste järgi kolme eelmainitud rühma: ellujäämine, mugavus ja vabadus. „Ellujäämise“ kategooriasse kuuluvad kõige vähem arenenud – need, kellel on meie „vanglast“ kõige vähem kogemusi. „Mugavuse“ kategooriasse kuuluvad need, kes on juba teadmatusest pääsenud, kuid pole veel jõudnud metafüüsilise vabaduse teostumiseni. „Vabaduse“ kategooriasse kuuluvad need, keda maised asjad enam ei huvita; nad pole millegi külge kiindunud, sest nad on juba erinevate vahenditega aru saanud, et kõik siin on ebareaalne ja et tõeline reaalsus on kuskil lähedal, vaid mõne sammu kaugusel.

Sajandeid on inimesed vaielnud inimhinge olemuse üle, kuid väga vähesed julgevad selle olemasolu eitada. Me ei süvene füsioloogilisse ega teosoofilisse nüanssi; meie arvates toome esile "hinge" mõiste kõige olulisema aspekti. Hing on surematu substants, mis kuulub kõigile meie planeedil elavatele tundlikele olenditele. Üldlevinud arvamuse kohaselt on hingedel omadus asustada oma materiaalset peremeest – inimkeha – viljastumise ajal ja lahkuda sellest kehast pärast füüsilist surma. Maiste kehastuste vahel eksisteerivad hinged oma erilises maailmas, "peenete energiate" maailmas, mis on materiaalses maailmas elavate inimeste meeltele ja arusaamisele ligipääsmatu. Reinkarnatsiooni teooria eeldab hinge korduvat kehastumist erinevates inimkehades, erinevatel ajaloolistel ajastutel ja erinevates geograafilistes kohtades. Kristlus toetab ühe kehastuse teesi. Planeet Maa vanglana identifitseerimiseks on oluline märkida, et "peenete energiate" maailma hinged on ajutiselt vangistatud materiaalsesse kesta – inimkehasse – habras, mahukas, ebatäiuslik keha, mis on vastuvõtlik haigustele ja teistele füüsilistele vaevustele. Inimese materiaalne keha ise, ehkki üsna mahukas, eksisteerib siiski planeedi Maa piiratud ruumis, olles seotud füüsika, termodünaamika, gravitatsiooni ja mehaanika seadustega.

Mõtleme natuke?...

Meie inimühiskonnas on kurjategijad ühiskonnast ja välismaailmast isoleeritud. Isolatsiooni asukoha, karistuse liigi, kinnipidamistingimused ja karistuse pikkuse määrab kohus, olenevalt kuriteo raskusest ja sotsiaalsest ohtlikkusest. Kurjategijat võidakse pidada üksikvangistuses, üldkambris, arestimajas, karistuskoloonias, üldise või range turvarežiimiga karistuskoloonias, "keemiavanglas", asumisel või koduarestis. Inimese karistamiseks on arvukalt viise, piirates tema vabadust ja sundides teda paranduslikku tööd tegema.

Kas me ei peaks selle analoogia põhjal eeldama, et hinged, kes on toime pannud teatud kuritegusid, mis on peene maailma seaduste järgi karistatavad – „PATUD“ –, MÄÄRATUD sunnitööle materiaalses maailmas planeedil Maa? Jumalik Kohus määrab selliste „patuste hingede“ karistuse ja samal ajal optimaalsed tingimused nende süü teadvustamiseks ja parandamiseks: esiteks individuaalne „rakk“ – sugu, rass, välimus, füüsiline seisund; teiseks tsoon – sünnikoht: manner, riik, linn, perekond; kolmandaks kinnipidamistingimused – materiaalne rikkus või vaesus.

Kõigis muudes aspektides on hingel "väidetav" valikuvabadus. Hing sünnib rea individuaalsete omaduste ja kalduvustega: anded, võimed, tervendamise või selgeltnägemise anne, muusikaline kõrv jne. Inimkehasse vangistatud hing saab arendada ja täiustada kõiki neid ja hulgaliselt teisi võimeid, just nagu vang saab töötada, omandada uusi oskusi, õppida, sportida või muusikat teha, raamatuid lugeda või kirjutada, keeli õppida jne. Vangi moraalne ja füüsiline paranemine iseenesest mõjutab aga harva karistuse lühendamist või vangistustingimuste muutmist. Vangil ei ole võimalust oma saatust muuta; see on täielikult vangla administratsiooni eesõigus. Küsimus on selles, kas administratsiooniga on võimalik kokkuleppele jõuda ja mida selleks teha tuleb.

Suur õnnetus on see, et hing oma maises kehastuses UNUSTAB või lihtsalt EI TEA, miks, millise Universumi Kriminaalkoodeksi artikli alusel ta mõisteti vangi materiaalsesse vanglasse nimega "planeet Maa". Seega, teadmata süüst, millest ta peab üle saama, ei tea hing ka teed parandusele. Seetõttu, omades teatavat valikuvabadust, sooritades teatud toiminguid füüsilises maailmas füüsilise keha kaudu, komistab hing pimesi, tehes paratamatult vigu, rikkudes vangla korda – ja alludes administratsiooni karmidele karistustele. Me saame vaid aeg-ajalt AIMATA, milline vanglarežiim meile on määratud, mis on lubatud ja mis on surmavalt ohtlik. Ja kuna igas vanglas on alati kaks paralleelset käitumisjuhendit – räägitud ja ütlemata, vangla eeskirjad ja "kontseptsioonid" –, riskib kogenematu hing langeda kuritegeliku allilma surve alla. Lõppude lõpuks ei tea hing, kuidas ta selles kehastuses vanglasse tõusis – "kiusajana", "mehikesena", "korraliku tüübina", "trumbina" või otse "musta ülikonda". Ja vangla on karm – tead küll, sa ei tea –, aga sa vastutad oma vigade eest.

Seega on vangistuse kuritegu Maal hinge soov mõista oma staatust ja püüda seda muuta – trotsida saatust. Hinge soov oma positsiooni määrata või muuta on paratamatult seotud vajadusega võtta teatud tegusid ja sellest tulenevalt kanda PARATAMATULT nende tagajärgede koormat. Tavaliselt avalduvad füüsilises maailmas sellise algatuse tagajärjed vaesuses, haiguses, lähedaste surmas, füüsilise kandja vangistuses maises vanglas ja muudes õnnetustes.

See – oma süü mittetundmine – on hinge maise vangistuse suurim ebaõiglus ja lõppkokkuvõttes tema kannatuste allikas. Sellel olukorral on aga eriline tähendus, kui me aktsepteerime, et "Planeet Maa" vangla ei põhine mitte ARMASTUSEL, vaid JUMALUSEL. Ja kes ütles, et vangla peaks olema magus ja ilma kannatusteta? Süüdimõistetud tähendab juba süüdi ja leebust ei tohiks olla. Selgub siis, et kannatused on patuse hinge maise kehastuse peamine ja lahutamatu tingimus.

Paljud religioonid on ühel meelel, et hinge maise eksistentsi põhieesmärk on puhastumine KANNATUSTE kaudu. Ja miks kaugele otsida? Kõik teavad, et inimesed ei kuule, mõista ega kuula häid asju – nii me lihtsalt oleme loodud. Kristlus räägib otse ja ühemõtteliselt inimeste, inimhingede karistamisest pattude eest (ükskõik kelle – Aadam, Eeva, Kain) ja kutsub üles maiseid kannatusi alandlikult taluma. „Kristus pidas vastu ja käskis meil sama teha.“ Ka budism tunnistab kannatusi kui üht peamist põhjust hinge kohalolekuks materiaalses maailmas.

Selgub, et õnn on lihtsalt kannatuste minimeerimine ja targad hinged, vanad vangid, valdavad seda kunsti. Erinevalt noortest hingedest on nad õppinud ja saavutanud vanglas õige käitumise.

Küpsed või targad vanad hinged pakuvad maiste kannatuste vähendamiseks mitmesuguseid abinõusid: tegevusetus, ihadest ja kirgedest loobumine, maiste kiusatuste vältimine, munklus, askeetlus ja eraklus. Kuigi meie vangla administratsiooni vaatenurgast võiks seda lähenemist kvalifitseerida range eitamise ja parandusliku töö keeldumisena, ei aita enamiku noorte hingede jaoks sellise eluviisi ja maise elu suhtes suhtumise kopeerimine kohe kõige olulisema ja olulisema poole. Nad on fikseeritud välistele teguritele ja omadustele, mistõttu pööravad nad neile asjadele vähe tähelepanu. "Planeet Maa" parandusasutuses nõutakse karistust kandvatelt hingedelt vaimse töö tegemist – selliste pahede nagu kadedus, uhkus, ahnus, saamahimu jne äratundmist ja ületamist.

Inimtegevus tekitab tohutul hulgal energiat ja kõrvalsaadusi – bioloogilist, emotsionaalset ja informatiivset energiat, nii positiivset kui ka negatiivset. Selliste energiaressursside ülejäägi tõttu eksisteerivad mitmesugused olendid, kes neid ressursse tarbivad, seedivad ja toituvad. Meie tsoonis ja selle ümbruses elab arvukalt parasiite, nii suuri kui ka väikeseid, kes toituvad "vaimse tegevuse" saadustest. Esoteerilises kirjanduses nimetatakse selliseid olendeid erinevate nimedega, kuid üldiselt viidatakse neile kui "egregoritele", kes elavad astraalmaailmas ja kellel on oma kaasosalised.
Maa peal elavad inimesed moodustavad oma erinevate emotsionaalsete ja muude kiindumuste kaudu peenes maailmas egregoreid. Kui need egregorid suureks kasvavad, muutuvad nad energilisteks koletisteks, kes jahivad oma järgijaid, pakuvad vajadusel kaitset, kaitsevad end ja hoiavad ühist fondi.

Kõige võimsamad egregorid on nii vihaseks saanud, et on hiljuti üritanud dikteerida vangla administratsiooni reegleid ja kehtestada oma korda "Planeet Maa" parandusasutuses. Meie vangla vaieldamatut juhtrolli täidab praegu rahaegregor. Noh, mitte iseenesest, muidugi, vaid kaudselt, oma järgijate kaudu. See hõlmab ennekõike Rothschildide perekonda ja teisi sarnaseid, sadu valvureid ja tuhandeid korravalvureid üle kogu planeedi. Lisades raha ringluse mehhanismidesse selliseid kategooriaid nagu "kasum", "kasv" ja "intress", on see rahaegregor mitme sajandi jooksul suutnud allutada praktiliselt kõik teised egregorid, kuna valdava enamuse füüsilise maailma inimeste mõtteid, emotsioone, soove ja tegusid dikteerivad eranditult rahalised huvid. Materiaalset heaolu vanglas saavad saavutada ainult need, kes on suutnud saavutada juhtrolli soosingu – ja meie materiaalses maailmas vastab see käitumisele, mis on otseses vastuolus vangla põhikirja ja eesmärgiga.

On huvitav mõelda, kuidas on üles ehitatud meie parandusasutus "planeet Maa". Esiteks on see eraldatud "vabast" – peenenergiate maailmast, kus elavad vabad hinged – mitme filtri ehk kesta abil. Pärast füüsilise keha surma lahkub hing "rakust" (laibast), kuid jääb eeterkehasse. Kolme päeva pärast vabaneb hing eeterkehast, kuid jääb endiselt vaimsesse kehasse. Üheksa päeva pärast läbib hing ka selle barjääri. Kokku peab hing enne vabadusse jõudmist läbima umbes seitse kontrollpunkti ja sanitaarkontrollpunkti, eeldades, et ta pole millegi külge kinni jäänud. Keha, milles hing oma karistust kannab, sureb, kui vang on oma karistuse algusest lõpuni kandnud või kui vangla administratsioon näeb, et vang on kindlalt parandusteele asunud ja otsustab tingimisi vabanemise kasuks.

Juhtub, et mõned vangistatud hinged otsustavad põgeneda – sooritades enesetapu. Vanglatsoonist lahkumine ilma administratsiooni loata on raske kuritegu. Tõenäoliselt jääb põgenenud hing igaveseks ilma igasugusest võimalusest naasta oma maailma vaba kodanikuna ning samuti ilma võimalusest jätkata oma parandustööd vanglatsoonis või satub ta tulevikus veelgi karmimatesse tingimustesse. Mässumeelne hing suletakse mingisugusesse "distsiplinaarsesse kongi", kus ta jääb unustusse ja tegevusetusse. Maale kehastunud hinged ei saa aga teada oma enesetapu kaudu põgenemise tagajärgi. Seetõttu, hoolimata kogu õudusest, needustest ja jumalikest karistustest, mida enesetapp inimühiskonnas kaasa toob, ning hoolimata religioossete institutsioonide karmidest ja ühemõttelistest hoiatustest, on põgenemiste arv statistika põhjal otsustades pidevalt kasvamas.

Enesetapu ja eutanaasia üksmeelne hukkamõist nii religioossete kui ka ilmalike ideoloogiate poolt näitab veelgi, et hinged saadetakse planeedile Maa SUNNITULT. Hinged ei sõlmi kõrgemate jõududega selliseid "lepinguid", sest iga leping peab sätestama selle lõpetamise tingimused, olgu need vastastikused või ühepoolsed, millest me ei ole teadlikud või mida me ei mäleta, ja see, mida me ei mäleta, võib olla lepingu tingimus ja meile proovikivi. Seega on vabatahtlik enesetapp mäss, keeldumine, aktiivne vastupanu saatusele ja jumalikule tahtele ning seetõttu karistatakse seda halastamatult.

Muide, mõnel vangil lubatakse tsoonist lahkuda, nii öelda, jalutuskäiguks – tõsi, mitte kaugele ja pikaks ajaks, kasutades erinevaid meditatsioonivorme. Kuid neid on nii palju ja nii palju maailmu oma reeglite ja seadustega, et enamik lihtsalt "lendab minema" valedesse kohtadesse, raiskades oma aega. Mõned langevad "teiste" astraalolendite mõju alla, kes oma pühendunute kaudu hakkavad oma huve Maal "edendama". Asi on selles, et väga vähesed inimesed teavad tõelisest meditatsioonist ja see on mõistetav. On vaja aktsepteerida "valvekoerte" olemasolu astraaltsoonides – energeetiliste olendite, kes võivad rumalat hulljulget hammustada ja tükkideks rebida ning siis väljub inimene meditatsioonist ebapiisava, moonutatud ja täiesti arutu. Hulluks aetud inimeste hinged, oletame, hoitakse määramata ajaks „maksimaalse turvalisusega kasarmutes”, kus nende eksistents on vegetatiivne, sõna otseses mõttes kõiges piiratud ja mõttetu. Kambrist lahkumine või tervenemine – või lihtsamalt öeldes ühenduse katkestamine – on paljude jaoks jälle praktiliselt võimatu ning nad peavad lihtsalt ootama oma karistuse lõppu – peremeesorganismi füüsilist surma.

Samuti on selge, et meie „Planeet Maa” nime kandvas parandusasutuses töötab keerukas politseikontrolli süsteem, mille eesmärk on esiteks maha suruda vangide igasugune algatus oma olukorra parandamiseks – nende saatuse muutmiseks – ja teiseks hoida neid pidevas rõhumises. On raske täpselt määratleda, kuidas see süsteem toimib, kuid see toimib üsna tõhusalt.

Tuntud näide: piisab oma kavatsuse suulisest väljendamisest ükskõik kelle juuresolekul – allkirjastada leping, saada raha, osta midagi, harrastada seksi, nautida naudingut, reisida, kuhugi lennata ja nii edasi – ja kohe, seletamatul kombel tekivad kümned asjaolud, mis takistavad selle kavatsuse täitumist või isegi realiseerivad midagi hoopis vastupidist. Teine tuntud, kuid raskesti seletatav fakt: mitmesugused individuaalsed ja kollektiivsed inimlikud hirmud kipuvad hämmastava paratamatusega teoks saama: surmahirm, haigusehirm, raha otsa saamise hirm, vallaliseks jäämise hirm, lendamise hirm, madude hirm, sõjahirm, näljahirm, kaalutõusu hirm. Pane tähele – teoks saavad HIRMUD, HALBADE asjade mõtted, mis on tegelikult meie piirangud, mitte magusad unistused või õnne ja heaolu mõtted. Ja see on SEADUS. Tsoonis PEAKS halb olema ja igal inimesel on oma individuaalsed tõkked, trellid ja okastraat HIRMUDE näol.

On mõistlik eeldada, et selline tõhus parandussüsteem nõuab suurt valvurite koosseisu. Ja tõepoolest, maailm on täis vaime, deemoneid, kuradeid ja teisi poolnähtamatuid kurje vaime, kes tegutsevad informaatorite, trampijate, timukate, pättide ja valvuritena. Muide, kõigi nende tegelastega saab üsna tõhusalt läbi rääkida väljaspool vangla reegleid ja isegi värvata neid oma teenistusse. Alguses arvatakse sageli, et see on nii, kuid tavaliselt osutub see kinnipeetavatele ebasoodsaks. See on iga inimese enda otsustada. Toiminguid, mille abil nende jõududega kontakti luuakse, nimetatakse tavaliselt "maagiaks", millel on samuti palju tasandeid ja ometigi teavad vähesed selle olemust. Tõelist maagiat harrastavad tõsiselt ainult kõrgelt arenenud vangid või tõeliselt rumalad, kuid hullud, kes hiljem tavaliselt kahetsevad, et on langenud odavate loosungite õnge nagu: "Kuidas teenida miljonit ilma midagi tegemata", "Kuidas kujundada elusündmusi mõtte jõul", "Kuidas täita oma soove", "Kuidas abielluda oligarhiga", "Saa unes rikkaks" ja paljud teised "kiired lahendused".

„Planeet Maa” karistuskoloonia hõlmab väga erinevaid tsoone. Näiteks on olemas tsoon, mida me tavapäraselt nimetame „läänemaailmaks”. Geograafiliselt hõlmab see Euroopa riike, Ameerika Ühendriike, Kanadat, Jaapanit ja teisi kohti. Enamik nendes tsoonides elavatest hingedest mõistetakse süüdi kergete ehk „majanduslike” süüdistuste alusel. Seetõttu on tingimused sellistes tsoonides suhteliselt mugavad; hinged läbivad parandustööd ilma tõsiste rahaliste raskusteta ja nende füüsilised peremehed (kehad) ei pea karmides kliimas ega sõdades ellujäämise nimel vaeva nägema. Aafrika ja niinimetatud „arengumaad” on alaealiste tsoonid; sealsed süüdimõistetud hinged kannavad lühikesi karistusi. Otsustades imikute kõrge suremuse, massilise näljahäda ja epideemiate järgi, viitab see suurtele raskustele ja lühikestele karistustele.

Venemaa on tõenäoliselt üks karmimaid ja autoriteetsemaid vangilaagreid Planeet Maa vanglasüsteemi edetabelis. Selles tsoonis elavad "kogenud" hinged – karastunud "korduvkurjategijad" – ja jumaliku õigluse kohaselt kõige raskemate kuritegude puhul: pahatahtlikkus, kadedus, uhkus, ülbus jne. Venemaa on oma avaruse, karmi kliima ja spetsiifilise rahvastiku tõttu kõige hirmutavam tsoon. Lisaks on Venemaa riiklik süsteem aegade algusest olnud orienteeritud indiviidi maksimaalsele mahasurumisele ning seadusandluse julmus ja mõttetus on olnud ja on kurikuulsad. Välised ilmingud on peenel tasandil range režiimi eksimatu peegeldus. Sest mis on sees, seda on ka väljas. Muide, oleks väga huvitav uurida Venemaa ajaloos toimunud sotsiaalsete murrangute olemust: talupoegade ülestõusud, "mõttetud ja halastamatud", revolutsioonid, kodusõjad, vangide ülestõusude vaatenurgast seadusetuse vastu.

Venemaa ise on kontrastide ja äärmuste tsoon. Seal on sama lihtne tõusta kui langeda. Venelaste hinged on kogenud vangid, kes on kandnud ja kannavad taevase õigussüsteemi kõige jõhkramate seaduste järgi karistusi. Vaiksest nurgast, unisest provintsist võib vang tõusta kõige seadusetumatesse kasarmutesse, näiteks Moskvasse – kirgede sulatusahju, ägedasse kokkupõrkesse "tumedate ja heledate jõudude" vahel, keevasse emotsiooni ja kiusatuste ookeani. "Venemaa" tsoonis teritatakse hinged karmilt ja põhjalikult, sest sellel riigil on alati olnud ja on jätkuvalt rohkem kui küll kannatusi.

Mõnikord juhtub, et vangla administratsioon muudab hinge kinnipidamistingimusi, kas paremuse või halvemuse poole. Oletame, et hing mõistetakse süüdi mitmes kuriteos. Pärast osa karistusest kandmist ja ühe kuriteo lepitamist ausa tööga antakse hingele võimalus lepitada teine süütegu. Materiaalses maailmas võib see avalduda mitmel viisil. On mõistlik eeldada, et nagu materiaalses maailmas, on ka peenetel tasanditel eestkostjad, kes kaitsevad vangide õigusi – sugulased, advokaadid ja patroonid. Nad kirjutavad apellatsioone, esitavad petitsioone, saadavad pakke ja kirju – nad püüavad kogu oma jõuga leevendada vangi olukorda. Ja sageli see neil ka õnnestub. Väliselt avaldub see imeliste muutustena elus – inimesed saavad materiaalseid hüvesid, armuvad ja loovad õnnelikke peresid, leiavad tööd ja paranevad haigustest. Mõned surevad ootamatult kiiresti, ilma kannatuste või haigusteta, vaikselt – nad „lahkuvad“. Tõenäoliselt on administratsioon lihtsalt otsustanud anda sellistele õiglastele isikutele tingimisi vabastuse. Võib-olla tegutseb mingisugune armuandmiskomisjon. Aga nagu me juba arutasime, pole hingel õigust oma kinnipidamistingimusi, ammugi mitte oma saatust, oma vabal tahtel muuta.

Põhimõtteliselt tuleks materiaalset rikkust ja õitsengut üldise vangistuse valguses vaadelda kui vangla administratsiooni luba vanglakioski kasutamiseks. Pärast seda käsutab igaüks neid asju oma äranägemise järgi. Mõned kugistavad vorsti üksi, teised jagavad – tegelikult on see heategevus ja heateod.

Planeet Maa parandusasutuse erinevad vaimulikud või õigemini neis kehastunud hinged teenivad suure tõenäosusega sisekorrateenistusena. Nad on vangid nagu kõik teisedki, kuid aitavad vangla administratsioonil kehtestatud korda säilitada.

Askeedid, erakud, taoistid ja teised joogid on tulihingelised eitajad, kes ei ole valmis rügama ei ristiisa ega ülemuse heaks. Nad põgenevad sagina ja nääklemise eest. Ja need hinged TEAVAD, KUIDAS seda teha; nad on tavaliselt vanad süüdimõistetud, kellel on seljataga kümneid kehastusi. Sellised hinged on saatusest PEAAEGU vabad, isegi materiaalsel kujul. Mõnikord tuleb sellisel vabadusel ränk hind, aga parem on seda õppida.

On võimalik, et mitte kõik hinged ei ole meie planeedil karistamise eesmärgil kehastunud. Mõned on siia tulnud omal vabal tahtel, et leevendada vangide kannatusi, neid lohutada, neile õppetundi anda. Paljud turistid on meie tsooni tulnud ka selleks, et kogeda uusi aistinguid materiaalses maailmas, lustida ja jahti pidada.

Jätkame analoogiat päris vanglatega. Töö vältimiseks kasutavad vangid väga sageli haiglasse sattumiseks trikke – igasuguseid trikke, tekitades endale kergemaid vigastusi. Oma maises kehastuses võtavad sellised hinged igasuguste veidrike välimuse – poolhullud, vaimude poolt vaevatud, õndsad.

Vanglas on ühel või teisel kujul anesteesia vajalik, et inimene hulluks ei läheks. Seepärast on läbi ajaloo ja kõigi maailma rahvaste seas olnud narkootikumid nii levinud – alkohol, seened, beetel, tubakas, kanep, oopium jne. Narkootikumide mõju avaldub kõigil tasanditel – nii jämedal, füüsilisel kui ka peenel. Joobes olles ei suuda inimene oma füüsilises kehas täita oma sotsiaalseid kohustusi ja hing on lahti ühendatud kannatustest, mida ta on määratud taluma. Nii paljud hinged on viimasel ajal armunud sellesse lihtsasse viisi oma maist vangistust leevendada, et narkootikumidest on saamas tõsine probleem nii füüsilise maailma valitsejatele kui ka "Planeet Maa" vangla administratsioonile.

Taevases ametis on spetsiaalsed kuraatorid ehk "ülevaatajad" – inglid, peainglid ja pühakud; täpne hierarhia pole teada. Aeg-ajalt saadavad isandad Maale inspektoreid. Need inspektorid maskeerivad end maisteks inimesteks ja annavad seejärel jutluste ja isiklike tegude kaudu vangidele käske – "sisekorra reegleid". Selliste inspektorite hulka on inimkonna ajaloolises mälus kuulunud Buddha, Kristus, Zarathustra ja Muhamed. Pärast inspektorite lahkumist ilmub vanglatsooni hulk tegelasi, kes väidavad endil olevat õiguse "mõisteid tõlgendada". Ja selliste "ülemuste" arv kasvab iga aastaga; egregorid vohavad eksponentsiaalselt, käske tõlgendatakse mitmel viisil ja seadusi õõnestavad mitmesugused huvid. Tavalised vangid oigavad seadusetuse pärast ja loodavad Päästja tulekut: inspektor tuleb, ta mõistab kõike õiglaselt kohut, ta karistab lindpriisid, ta pehmendab õigete režiimi ja kahekordistab toidunorme.

Aeg-ajalt viib "Planeet Maa" karistusasutuse administratsioon läbi amnestiaid ja massilisi "puhastusi", vabastades tohutu hulga hingi. Materiaalses maailmas avaldub see massiliste katku, koolera, Hispaania gripi või veelgi täpsemalt sõdade epideemiate kujul. Vägivaldne surm, millega kaasnevad füüsilised ja vaimsed kannatused, on materiaalsele peremehele – inimesele – kahtlemata valus ja kurnav, kuid samal ajal on see kasulik ja tervistav kehas vangistatud hingele, kuna enne lahkumist raskeid kannatusi kogedes põletab hing ära oma negatiivse "kogunenud" karma, saab võimaluse vabaneda nii palju süüst kui võimalik ja vabaneb "puhta südametunnistusega". Pole juhus, et relvaga käes surma sõjas on alati peetud inimeste jaoks auväärseks ja ihaldusväärseks. Vaadates 20. sajandi Venemaa kõige kohutavamaid näiteid rahvaste genotsiidist – kodusõda, holodomorit, kollektiviseerimist ja repressioone, Esimest ja Teist maailmasõda, surmalaagreid ja gaasikambreid – sellest vaatenurgast, tuleb tunnistada, et Hitler, Stalin, Pol Pot, Mao Zedong ja teised protežeed olid vaid jumaliku ringkirja kõrgeima amnestia tegelikud täidesaatjad.

Millised on kõige väärikamad viisid meie vanglast põgenemiseks? Võib-olla on ideaalne viis põgenemiseks TEADLIK ENESOHVVERDUS. Aga kuidas? Osalemine aktiivses võitluses, suremine INIMESTE PÄÄSTMISE AJAL – tulekahjudes, loodusõnnetustes, katastroofides – on individuaalne otsus.

Kas Planeet Maa parandusasutus vahetab peagi omanikku või suletakse sootuks. Miks? Esiteks on meie vangla lakanud täitmast oma hariduslikku/paranduslikku funktsiooni. Hinged on langenud nii kohalike võimude, eriti rahaegregori mõju alla, kes on nii kinnisideeks ahnusest, pahatahtlikkusest, kadedusest, uhkusest ja ülbusest, et nad naasevad laagritest veelgi halvemana kui varem. Efektiivsus on äärmiselt madal; vangla on muutunud kahjumlikuks ja ebaefektiivseks.

Teiseks on tsoon ülerahvastatud. Kui paar sajandit tagasi elas seal mitusada miljonit vangi, siis tänapäeval on seal üle kuue miljardi. Sellise ülerahvastatuse tõttu on võimatu vangide seas elementaarset korda säilitada ega energoinformatsioonilise hügieeni standardeid järgida.

Kolmandaks, oleme oma elupaiga täielikult ära rikkunud – keskkond halveneb katastroofiliselt, loomad surevad välja, planeedi mineraalsed ja bioloogilised ressursid ammenduvad meie silme all, inimpopulatsioon ise laguneb, degenereerub – on vaja taaskäivitust ja puhastust. Kas see juhtub kõikjal korraga või kohtades ja järk-järgult – keegi ei tea kindlalt, aga fakt on see, et lähitulevikus on tulemas tõsised muutused – me jälgime, kui suudame.

Noh, kui Peremees oma suures armastuses ja halastuses pole vanglat veel sulgenud, kuidas peaksime meie, normaalsed inimesed, oma karistust kandma? Kuidas peaksid meie hinged elama "Planeet Maa" vanglas? Maise vangla seaduste kohaselt:
ÄRGE USALDAGE! – "Olge iseendale lambid, ärge usaldage autoriteete," ütles Buddha.
ÄRGE KARTKE! – Tehke, mida peate, ja tulgu, mis tuleb. Siis ei saadeta teid asumisele.
ÄRGE KURTKE! – Kurtmine ja nutmine süvendavad teie kannatusi, tõmbavad ligi hirme ja karmistavad vanglarežiimi.
ÄRGE PALUGE!” – Sest süsteem armastab narrida, pilgata ja ilkuda. Te saate, mida palute, aga maksate mõõtmatult kõrgemat hinda või kaotate selle, mis on tõeliselt vajalik ja väärtuslik.

Isegi iga vangla võib tunduda vabadusena, kui piirangud ei takista meil elust rõõmu tundmast, vaatleja ja uurija rollis olemisest ning kõigi tõsiste asjadega tegelemata jätmisest...

LÕPETUSEKS...

Kõik ülaltoodu on vaid mõned võrdlused, mistõttu paljud ekslikult arvavad, et Maa on "madal kool", "vangla" või "põrgulik planeet". Suur huumor ja tõde on see, et Maa on teadvuse arendamise suurim kool!

Miks?
Sest seal on lihtne olla Armastus... kõrgemates sfäärides, kus kõik on juba tehtud Armastusest ja Valgusest. Aga sina pead olema ja ilmutama Armastust iga sekund siin, nendes karmides tingimustes. Teadvus (Vaim) areneb eriti võimsalt, ületades raskusi, ilmutades end siin materiaalse kehastumise kaudu aktsepteerimise ja tänulikkusega. Sa laiendad ennast üha enam Kaasloojana, omandades hindamatuid Ande ja Kogemusi nii endale kui ka kogu Universumile.
Seal... Kõrgemates Maailmades... vaadatakse neid, kes olid Maal, suurima austusega; väljavalitute hinged – need, kes siin treenisid – on kaunistatud eriliste "paeltega". Seetõttu ära raiska oma aega. Kasuta Elu oma Vaimu arendamiseks. Armasta, võta Elu vastu, rõõmusta, ära pea vimma, andesta. Iga hetk siin on HINDAMATU!
Ühel päeval öeldakse sinu kohta:
"See Vaim oli Maal!"

***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Jaga Facebookis Jaga Twitteris