See artikkel on jätk närvisüsteemi ülitundlikkust käsitlevale teemale kahes eelmises artiklis:
*
Ülitundlikkus on muu hulgas närvisüsteemi kalduvus "üle kuumeneda". Nendel inimestel on suurem tõenäosus närvisüsteemi ülestimulatsioonile.
Kuid sellist "ülekuumenemist" võivad kogeda ka need, kes pole kunagi varem tundnud probleeme, mis on põhjustatud väliste stiimulite kõrgendatud reaktsioonidest.
Nii nagu geneetiliselt ülitundliku närvisüsteemiga inimene võib elada kogu elu ilma äärmuslike pingeteta, ilma et oleks kunagi kogenud tugevat šokki, võib ka keegi, kes pole kunagi kogenud probleeme ülitundlikkusega, leida ühel päeval ennast nn ülipeene psüühika seest, mis reageerib teravalt kõigele ja kõigile. On inimesi, kes on tugevamad, ja neid, kes on "õhukese nahaga", kuid igaüks võib kaotada tasakaalu. Küsimus on löögi jõus.
 |
| https://re-self.ru/ |
Tasakaalu taastamiseks pärast tugevat psühhofüüsilist "ülekuumenemist" kulus mul kaks aastat. Tegelesin selle väga "peenenenud" psüühikaga, kui valitsevad kõrgenenud reaktsioonid mis tahes stiimulitele, olgu see siis ere valgus, tugev heli või tugev lõhn. Kõik aistingud kehas süvenesid. Kuid peamine – olin hakanud argiseid stressisituatsioone palju halvemini taluma kui varem.
Naiste kuutsüklist oli saanud omaette lugu. Selle tsükli kaks nädalat elasin normaalselt ja siis algas järk-järgult “lõbu”, mida polnud varem juhtunud - suurenenud kehaline ja emotsionaalne stress, sagedased pisarad ilma konkreetse põhjuseta. Uue tsükliga kõik lõppes, nii et paari nädala pärast sai kõik jälle korduda.
Alguses tegutsesin pimesi, püüdes iga konkreetse sümptomiga eraldi toime tulla. Aga viimase kuue kuu jooksul, olles juhtunu põhjustest põhjalikumalt aru saanud, hakkasin sihipäraselt tegelema närvisüsteemi kõrgendatud tundlikkuse küsimusega.
Sellest ma siin enam ei räägi, kui ebaefektiivselt käisin ma arvukate spetsialistide juures, kuidas kogemata vastuse otsa komistasin ja kuidas seda sasipundart lahti harutasin. Seda kõike on üksikasjalikult kirjeldatud eelmistes artiklites.
Nüüd tahan ühendada põhimõtted ja konkreetsed meetmed, mis aitasid mul psüühika tagasi viia sellisesse seisundisse, mida tean enda normina - jah, ülitundlik ja üsna emotsionaalne, kuid võimeline vastu võtma igapäevase stressi löögi ja püsima enamiku ajast tasakaalus. Nii nagu päeval nii ka kuutsüklis.
TAASTUMISE PRINTSIIBID
Alustan mitte konkreetsetest meetmetest “mida ma täpselt tegin”, vaid sellise taastamise üldpõhimõtetest. Põhimõtted on olulisemad.
Ma ütlen teile, et mina loobusin kofeiinist. Ja oletame, et teie ütlete, et ka keeldusite - kuid samas jätkate enda aktiivset stimuleerimist teistel rinnetel. Samm edasi, samm tagasi. Ja tegelikult nii jääte seisma. Nii see ei toimi. Esiteks peate mõistma taastumise üldist ideed.
1. LOOBUMINE STIMULATSIOONIST
Peamiseks printsiibiks kõrge ja teravnenud tundlikkusega töötamisel on – stimulatsioonidest täielik loobumine või nende vähendamine.
Aga mis on "stimulatsioon"? See küsimus pole nii lihtne, kui tundub, ja paljud inimesed komistavad siin.
Lisaks kofeiinile kui tuntud närvisüsteemi stimulandile on tohutu hulk palju vähem ilmseid viise, mis meid kiirendavad, „soojendavad”, aktiveerivad ja seeläbi stimuleerivad. Näiteks intensiivmassaaž kategooriast "Olen tugevam". Või intensiivne füüsiline koormus.
Samal ajal pehme massaaž ei kujuta endast stimuleerimist ja "ülekuumenemise" korral on see isegi näidustatud, kuid kes täna tahab silitamise eest maksta? Peaaegu mitte keegi. Siit ka tulemused, mis meil on. Kogu massaaž läänemaailmas ja lääneriikide jaoks on sageli stimuleeriv ja mõnikord ka väga stimuleeriv, mis “peenenenud” psüühikas on vastunäidustuseks, mitte meetod inimese seisundi taastamiseks.
Teine tugev keha stimuleerimine hõlmab äärmuslikke temperatuure - külm või kuum. Vaimse "ülekuumenemise" seisundis on kuumus hullem, mis on ilmne isegi määratluse enda nimetusest. See hõlmab ka igat tüüpi intensiivset (see on võti) koormust kehale. Nagu kehalegi - sport, massaažid, seks, igasugune võimsa mõjuga tehnika; nii ka psüühikas - liigse tugevusega emotsioonid, nii negatiivsed kui ka positiivsed, kui need ulatuvad skaalast välja, eriti eufooria tipud.
Söögist ja joogist kuuluvad peale kofeiini ja alkoholi siia ka kõik vürtsikad toidud, eriti punase pipraga. Üleküpsetatud, üle soolatud, liiga magus - ja veelgi enam kiirtoit. Kusjuures magus maitse ise mõjub mõõdukalt rahustavalt ja magusa täielik tagasilükkamine raskel eluperioodil oleks tõenäoliselt viga.
Eraldi osa on joogapraktiktel - asana ja eriti pranayama joogal. Enamikul neist on stimuleeriv toime, kuna tundlikkuse suurendamine on joogapraktika enda vahe-eesmärk. Seda korratakse korduvalt nii läänes kui ka Indias tunnustatud veedateaduste uurija David Frawley poolt: „Ilma suure tundlikkuseta pole arenenud joogat saadaval“ („Jooga A-st kuni Z-ni. Asanade praktika Ayurveda ”, Phoenix, 2008). Teine küsimus on see, et see kõrge tundlikkus peab olema hästi tasakaalustatud ja stabiilne ning keha peab olema tugev ja arenenud.
On olemas eraldi asanad ja lähenemised, mis töötavad spetsiaalselt madalamate keskuste stabiliseerimiseks ja vaimse seisundi joondamiseks. Kuid sellel õhukesel jääl kõndimiseks peab teil olema äärmiselt kogenud juhendaja.
(Sellest, milliseid meetmeid oma oleku taastamiseks ette võtsin ja eriti oma praktikatest, räägin järgmises artiklis.)
2. LOOMULIK TAGASIPÖÖRDUMINE TASAKAALU
Seda mehhanismi selgitas mulle üks minu jooga juhendaja. Püüan edastada selle toimimise põhimõtet - niipalju kui ma sellest aru saan.
Nagu teate, koosneb meie autonoomne närvisüsteem kahest osast: sümpaatiline ja parasümpaatiline, mis vastutavad vastavalt aktiivsuse ja puhkuse, põnevuse ja pärssimise eest. Tervis – see on tasakaal mõlema süsteemi töös. Liigne pärssimine, see tähendab liigne lõdvestumine, on sama kahjulik kui liiga pikk üleärritamine. Vaja on just tasakaalu - ja hea uudis on see, et meie keha ise pingutab aktiivselt selle tasakaalu nimel. See on fakt.
Kui rike tekib äkki, st ergastus või pärssimine muutub liiga suureks, siis püüab meie süsteem ISE normaliseeruda.
Õige otsus oleks mitte sekkuda oma keha töösse. See tähendab - lõpetada mitte ainult närvisüsteemi ülestimuleerimine, vaid ka selle lõputu pärssimine kunstlike meetoditega. Idee kasutada tasakaalu taastamiseks rahusteid, isegi kergeid, isegi ürte – see pole nii geniaalne, kui esmapilgul tundub. Vahel harva, konkreetsel juhul - jah, see võib olla asjakohane. Aga kui me räägime oma seisundi taastamisest, mitte ühekordsest rahunemisvajadusest, siis pidev piduri vajutamine isegi õrna pingutusega on sama kahjulik ettevõtmine kui kindlalt gaasipedaali külge kleepumine.
Liigne pärssimine ehk pidurdamine - äärmine lõdvestumine, passiivsus ja sellele järgnev apaatia - on närvisüsteemi jaoks sama äärmuslik kui pidev üleärritamine. Mõlemad ei ole tasakaalus ega võimalda meil täielikult taastuda ja naasta normi juurde, kus mõlemad süsteemid on piisavalt aktiivsed ja täiendavad üksteist erinevates olukordades edukalt.
Naljakas, et see nõuanne jõudis minuni just neil päevil, kui taimsed rahustid minu juurde jõudsid - ja tegelikult päästis mind neist. Kõik kolm karpi on endiselt suletud. Ja täna, olles täielikult normaliseerunud, on mul väga hea meel, et ma ei tegelenud oma närvisüsteemi pendli kiikumisega (tugev üleärritus - jõin rahustit - tugev pärssimine), vaid taastasin selle loomuliku balansi ja täieliku tasakaalu, mille puhul lülitub ta ise edukalt ümber erinevate režiimide korral.
3. DOSEERIMINE
Annustamise idee mõistmiseks tuleb näha ja eraldada oma psüühika erinevad seisundid (tasemed):
1) Närvisüsteemi ülitundlikkus, mis enamasti on geneetiline. Selle närvisüsteemi omaduse tõttu sünnib maailmas 15–20% inimestest. Nii et see küsimus ei puuduta kõiki, kuid siiski on see lugu üsna levinud.
Tasakaalus ülitundlikkus - sellel olekul on ressursid täiesti olemas, ja sel on mitmeid eritunnuseid, sealhulgas väga häid. Kui see puudutab teid, on mõttekas kõigis nüanssides selgusele jõuda, mõista ennast paremini, kohandada oma elu vastavalt ja saada sellisest psüühikatööst ainult kasu. See tähendab, et ülitundlikkust ise ei pea kartma ja seda pole vaja enam ravida. Peate temaga kontakti looma ja ennast teenima panema.
2) Krooniline "ülekuumenemine" või "peenenenud" psüühika, kui tundlikkus läheb üle selle „kallaste” ja muutub teravnenuks. See võib mõjutada kõiki. Muidugi on ülitundlike inimeste jaoks see küsimus palju asjakohasem, sellegipoolest pole keegi selliste olukordade eest kaitstud. Reaktsioonid mis tahes stiimulitele sel perioodil hakkavad häirima sootsiumi normaalset eksisteerimist. Ülekuumenemine võib olla erineva tugevusega. Lihtne on see siis, kui kõik on alles alguses ja see pole suur probleem. Või on hoopis tõsine ja krooniline. Pikaajalist kokkupuudet selle seisundiga võib tajuda kui kroonilist stressi, liigset erutust-ärritust, "õhukest nahka", suutmatust taluda vähimatki lööki, pidevat tasakaalu kaotust, sagedasi haigusi, valu (mõnikord diagnoosimata). Sellist meeleseisundit saab ja tuleks kannatlikult ravida, sealhulgas kasutada kõiki siin väljendatud põhimõtteid. See seisund pole normaalne.
3) Ülestimuleerimise tipphetked, millele ülitundlikud inimesed nii altid on. Kui mõni sündmus hakkab tasakaalust välja viima, läheb stimulatsioon oma mõõtkavast välja ja inimene hakkab "üle kuumenema". Siinkohal sõltub kõik teadlikkusest. Kui saate aru, mis toimub ja mida teha, on teil kõik võimalused ületada stimuleerimise tipp ehk see normaalselt läbida, kustutades liigse põnevuse ja mitte lubades sellel minna kroonilisse "ülekuumenemisse" ning "peenendada teie psüühikat". Minu isiklik avastus selles küsimuses on – doseerimistehnika.
Asi on selles, et stimuleerimis- ja puhkeperioodid vahelduvad. Mitte sallida (!) ja mitte vältida (!),vaid doseerida annust - selleks, et närvisüsteem saaks kohaneda. Praktikas näeb see välja selline: nädal koormuse all - paar päeva puhkust millestki, mis tugevalt „üles keerab”. Seejärel korratakse tsüklit mitu korda. Koormus- ja puhkepäevade arv võib varieeruda.
Ülitundliku närvisüsteemiga inimesed võivad ülestimuleerimise tippe kogeda nende jaoks olulistel hetkedel. Kolimine, töökoha vahetamine, uus partner, lapse saamine - see kõik põhjustab liigset, mõnikord äärmuslikku sensoorset ja informatiivset koormust.
Ja siis tuleb appi doseerimispõhimõte - kohanemine koormuse suurenemisega, et närvisüsteem saaks uute tingimustega harjuda. Sarnast põhimõtet kasutab sportlane, kui ta seisab jõutreeningul silmitsi ülesandega suurendada töömassi.
Võin julgelt öelda, et see töötab, ja töötab väga hästi. Kuigi peate üsna palju oma pead vaevama - kuidas täpselt seda põhimõtet igale konkreetsele olukorrale kohandada. Kuid see on parem kui tinglik "talumine", mis mõnikord võib põhjustada kroonilist "ülekuumenemist".
Doseerimise põhimõte "peenenenud" psüühika taastamisel on kahekordne, kuna selles olekus esinevaid tipphetki leidub mitu korda sagedamini. Taastumise ajal tuleb kogu kirgede ja muljete intensiivsus viia miinimumini ning restimuleerimine tuleb hoolikalt doseerida. Siis jõuab närvisüsteem kiiremini tasakaalu ja tulevikus on selliste "künniste" ületamine palju lihtsam.
4. AEG
Ja mis kõige tähtsam. "Peenenenud" närvisüsteemi taastamine võtab aega. Sellest tuleb aru saada piisavalt selgelt, et lõpetada pühapäevane lõputu närvide ravimine massaažidega. Kõik need "päevad spa-s" – see pole tõsine ja aitab ainult kergematel juhtudel. Ma tean seda hästi omast kogemusest. Need on nii populaarsed, kuna neil on kohene mõju. Kuid sellised lähenemisviisid ei vii täieliku taastumiseni ilma muude meetmeteta ja mõnikord isegi takistavad seda.
Ütlen teile edasi seda, mida mulle kunagi öeldi: närvisüsteemi normaalseks taastamiseks kulub mitu kuud kuni mitu aastat pidevaid ja süstemaatilisi meetmeid. Pärast seda, kui hakkasin tegutsema sihipäraselt, mõistes selgelt, mis minuga täpselt toimus ja mis oli eesmärk, kulus mul sissejuhatavate märkmetega kuus kuud.
*
Järgmises artiklis seletan 7 konkreetset meedet, mida olen selle aja jooksul rakendanud ja mis on aidanud mul täielikult tasakaalu saavutada.
/Olesja Vlasova/
(jätkub)
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.