Sõda – see on teema, mille ümber keerleb tohutult küsimusi:
- Miks sõjad toimuvad?
- Kes või mis on põhjuseks?
- Kes alustas?
- Kes on süüdlane?
- Kuidas suhtuda sõjas osalejatesse ja kuidas kõrvale hoidjatesse?
- Milline sõda on õigustatud?
- Kuidas karistada?
- Miks jäävad osad karistamata?
- Mida teha, et sõdasid enam ei tuleks?
- Jne.
 |
| https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=251865 |
Seoses nende küsimustega on palju kirglikke vaidlusi, palju seisukohti.
Sõltuvalt sellest, milline on inimese teadmised, arusaamised ja uskumised.
Ja muidugi oleneb sellest, millisest vaatenurgast vaadata.
Kui lähtuda mitte ainult sõja poliitilis-ideoloogilisest, sotsiaalmajanduslikust või etnoterritoriaalsest olemusest, vaid ka kosmilisest vaatenurgast, siis on sõda - karma väljatöötamine tohutute inimmasside poolt. Selles karmaprotsessis toodetakse ja töödeldakse kolossaalseid energiaid, kõikide spektri ja liikidega.
Sõjas on esoteerikat rohkem kui kusagil mujal. Sõda on muu hulgas jumalate mäng. See on nende julmade arvutimängude analoog, millega enamik lapsi ja paljud täiskasvanud igapäevaselt mängivad. Inimestele on lubatud samad mängud, kuid ainult palju väiksemas holograafilises projektsioonis.
Jah, nii see täpselt on. Meile lihtsalt tundub, et me teeme kõike iseenda jaoks ja oma arusaama järgi. Tegelikult juhindab meid Kõrgem Jõud, kes meid lõi. Samas on kõik sõjad ja eriti maailmasõjad kollektiivse teadvuse kui terviku ja iga konkreetse hinge vajalik katarsis.
Igas sõjas osalevad mitte ainult füüsilised subjektid - sõdurid ja ohvitserid, vaid ka metafüüsilised üksused, kes hõljuvad toimuva kohal ja pööravad sündmusi ühel või teisel viisil.
Sellest tulenevalt ei juhi armeede kokkupõrkeid ainult inimülemad. Igal armeel hõljub lahinguväljade kohal oma nähtamatu Vaim.
Kõik see oli inimestele teada juba ammusest ajast, kuid siis, kui inimteadvus materialiseerus, sukeldudes tihedasse mateeriasse ja laskudes ratsionalismi pimedusse, unustati see põhjalikult.
Enne aga kirjeldati ja näidati selgelt kõike seda juba ammu, Homerose surematus "Iliases".
Esoteerikud räägivad mitmest võimalusest sündmuste arendamiseks meie planeedil. Kaks kõige tõenäolisemat on:
- Maa hävitamine;
- Aktiivne sekkumine ülaltpoolt ja suunamine evolutsiooni vajalikus suunas.
Arvatavalt on praegu elluviimisel teine variant, mis on seotud planeedi ja inimtsivilisatsiooni puhastamisega mitmel viisil, sh kohalike konfliktide, regionaalsete sõdade ja väga tõenäoliselt ka globaalse valguse ja pimeduse vastasseisu kaudu.
Kuid kas sõjad pole lahendus vaid mõnele probleemile? Inimene, kelle käes on võim, samas kui kõik teised inimesed eelistaksid elada rahus?
Miks siis inimesed annavad võimu neile, kes seda absoluutselt teevad vastupidiselt sellele, mida tahavad inimesed?
Kui teie maailma kurjade kavatsustega valitsejad kutsuvad oma rahvaid sõtta?
Kui nad seda taotlevad, siis ainult seepärast, et nad teavad, kuidas stimuleerida egoismi, mis eksisteerib meie keskel. Nad teavad, kuidas tuua lambad tapamajja, sest nad suutsid lambaid veenda, et nemad on timukad teistele lammastele. Seetõttu peitub probleem tegelikult inimestes, kes usuvad, et neil on õigus
võtta sellega elu teistelt, samadelt inimestelt, kes nemad on, riskides enda surma saamisega.
Inimesed peavad ise jõudma järeldusele, et kõik hädad, mille käes nad kannatavad, on nende isekuse ehk egoismi vili ja seni, kuni see tunne nende südames valitseb, tulevad ikka sõjad, nälg, äärmine vaesus ja ebaõiglus.
Ainus viis välja juurida kogu see kurjus, on isekuse väljajuurimine igast südamest ja ainuke eksisteeriv isekuse vastumürk on armastus.
Ärge istuge ja oodake, kuni keegi tuleb teid päästma. Tegutsege ja teid aidatakse, sest arenenud vaimud ja armastuse seaduse järgijad on alati teiega, et teid märkamatult aidata. Aga initsiatiiv peab tulema ainult omaenda otsusega, mitte vastupidi.
Aga tõsi on ka see, et paljud on kutsutud ja nad on sunnitud vastu tahtmist rindele minema.
See on nende inimeste jaoks üsna raske katsumus, sest nad jäid kahe kõva kivi Aga teadke seda, et sellised asjaolud ei teki juhuslikult ja asjaolu, et neil tuli seista sellise valiku ees, tähendab suure tõenäosusega seda, et need inimesed oma varasemas elus sundisid ise teisi minema läbi sarnaste asjaolude. See on väga tõsine õppetund, milles nende veendumused armastuse kasuks pandi tõsiselt proovile, kas valida tapmise või selle riski vahel, et saada tapetud, kas saada piinatud või tõsiselt haavata, minna vangi või saada surma mõistetud, ja seda enda „sõbralikul” poolel, kui nad tunnistatakse desertöörideks või mässajateks. Kõik see võetakse arvesse leevendava asjaoluna.
Meie maailmas on sõdur, kes tappis vaenlase oma eluga riskides, kangelane. Samal ajal see, kes riskib oma eluga, et mitte kedagi kõrvalist vastaste poolt tappa, argpüks.
Vaimses maailmas siiski hinnatakse seda vastupidiselt. Julge – see on patsifist, desertöör, mässaja, teadlik (südant järgides) keelduja, sest tegutseb tapmise vastu, sest riskib selle tõttu oma eluga, et päästa teiste elusid, talle tundmatuid inimesi, kes on võib-olla isegi teise religiooni või ideoloogia järgija. Seejuures teadvustab ta selgelt, et tema „sõbralikul” poolel olevad isikud kiusavad teda tõenäoliselt taga selle eest kuni tema surmani.
Samas see, kes riskib oma eluga selleks, et teistelt elu võtta, kartes, et ta ise saab tapetud ühe või teise poole käest, on väga kaugel julgusest.
Igal juhul on see see otsus, mis sõltub inimestest endist - kas nad eelistavad ajutisi maiseid kannatusi, mille on põhjustanud isekad olendid, kes viivad läbi repressioone nende suhtes, kes keelduvad oma kaaslasi tapmast, et saada
tasu vaimsest maailmast või aktsepteerivad maist sõjakangelaste tasu, kuid kannatavad hiljem kannatusi vaimses maailmas oma vendade-õdede vastu suunatud tegude eest. Armastus versus egoism.
Peamised sõja õhutajad – need kõik on vaid mõned inimesed, samas kui ülejäänud, ajendatuna nende endi isekusest, lubavad endale olla nende esimeste poolt sõtta „imetud”.
Kuigi ka neil ülejäänutel on tegelikult valikuvabadus, osaleda sõjas või mitte, tappa või mitte. Jah, üheks vaimseks Universumi seaduseks on – valikuvabadus, kuid seda seadust sageli ei järgita, ei austata.
Need, kes vastutavad sõdade eest, loovad kolossaalseid vaimseid võlgu, sest lõppude lõpuks põhjustasid just nemad paljude elusolendite kannatusi ja surma.
Võib tunduda, et miks siis muidu mõrvarid, kurjategijad ja muud inimesed, kes on toime pannud genotsiide, võivad ilma vastutusele võtmiseta rahulikult surra vanadusse?
Kui konkreetse põhjuse või tagajärjega seotud mõju ei ole kohe märgatav, siis võib kehastunud inimesel tekkida mulje, et õiglust pole olemas, kuna ta ei näe, et kurjategijad vastutaks oma kuritegude eest praeguse elu ajal.
On tõsi, et ühe elu jooksul paljud kuriteod, eriti need, mille on toime pannud kõrgeimas seisus oleva maailma võimu ešelonid, jäävad karistamata.
Sellised juhtudel eeldatakse, et sellel, kes astus armastuse seaduse vastu, kahjustades teisi kehastunud hingi, tuleb silmitsi seista nende tegude tagajärgedega oma tulevases elus.
Kujutage ette valitsejat, kes põhjustas sõja. Ta andis korraldusi piinamiseks
ja mõistis tuhandeid inimesi surma. Tänu oma võimule pole ta kunagi maa peal kohtu all olnud ega talle kohtuotsust määratud või hukka mõistetud.
Kuid võib kindel olla, et kõik elatud elu "maksmata arved" lükatakse edasi tulevastesse eludesse ja eilne türann võib
ole homme "süütu ohver".
Tuleb arvestada, et Kõiksuse sellise süsteemi eesmärk pole mitte karistamine, vaid kasvatamine.
Igal juhul jääb iga kahju teinud hing võlgu iseenda ees. Et edasi liikuda, peab ta kõigepealt mõistma tema poolt tekitatud kahju ja seejärel selle kahju hüvitama.
***
Toimetanud ja tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.