„See, mida esoteerikas varem nimetati iidseks okultismiks, nimetatakse nüüd kvantfüüsikaks. Sisuliselt on see üks ja seesama. Nad ühenduvad.”
Bioloogia ja füüsika ristumiskohas tekkinud biofüüsika uurib elusorganisme nii põhiliste füüsikaliste ja füüsikalis-keemiliste protsesside tasandil kui ka seoses teiste teadustega: astrofüüsika, kosmofüüsika, lingvistika jne.
Paljud fundamentaalsed avastused on saanud teoks tänu teadlaste huvile bioloogiliste süsteemide vastu.
Teaduse alused - jagunemine ja eraldamine - kukkusid läbi siis, kui oli vaja sünteesi.
Tuleb mõista: üksikutes osades pole kohalikke muutusi. Kõik muutub. Kohe.
 |
| pixabay.com/illustrations/human-glow-lightning-soul-light-1177413/ |
Üks algoritme seisneb planeedi ja inimese elektromagnetväljade korralduses – polaarse ionosfääri ja aju voolud on paljuski sarnased.
Seda, mida peeti 3-mõõtmeliseks, käsitletakse nüüd 11 mõõtmena. Need on täiesti erinevad avastused inimese ja universumi ühtsusest ning teistsugusest, spiritiseeritud või humaniseeritud teadusest.
Inimesed muutuvad rakutasandil, seoses kvantüleminekuga. Paljud teavad ja tunnevad seda.
Toimub positiivne mutatsioon, kuigi füüsiliselt, vaimselt ja emotsionaalselt võib kogeda hirmu ja segadust.
Sõna „akupunktuur” tähendab otse hiina keelest tõlgituna lihtsalt „augukest”.
See, mida me nimetame akupunktideks, on need kohad, kus ei lihased, luud ega nahk ei takista Chi sisse-välja liikumist. Chi – see on kosmiline energia ja eluenergia.
Neid „augukesi” on 664. Iga „augukesel” on oma närvisõlm, st inimese kehal on samuti 664 närvisõlme, mitte ainult kesknärvisüsteem, läbipõimunult.
See süsteem on töötanud üle 3000 aasta. Ajurveda kohaselt aja lausa 5000 aastat. Nii on need teadmised muutunud klassikaliseks. Seda enam, et meridiaanid ja kanalid kehas ei muutunud.
Inimkehas on 12 kanalit, mis loovad pika-pika liini, üksteise otsa asetatult, moodustades ühtse katkematu suletud ringi, kuigi nad võivad asetuda risti-rästi. Kui närvisõlmed ja „augukesed” püsisid oma kohal, püsis ka süsteem (koos kesknärvisüsteemiga) kinnisena, väljendudes ebateadlike refleksidena, nö „võitle või põgene” ehk ellujäämissüsteem, baasemotsiooniks – hirm (lisaks ärevus, kahtlevus, soov kontrollida jne) – see on olnud normiks. Ei juttugi loomingulisest arenemisest.
Nüüd aga see süsteem ei ole enam kinnine. Seda alates 1950.-ndatest, aga eriti alates 1980.-ndatest, kiirenevas tempos. „Augukesed”, mis varem olid kuhugi fikseeritud, on hakanud ringi rändama. Nii osadel inimestel on ikka süsteem veel kinnine (ja neil on ellujäämisrežiim), teistel aga juba lahtine (ja neil on loov režiim).
Neil inimestel, kellel on lahtiseks muutunud, on ka palju muutusi keha füsioloogias, mis toimuvad väga virtuoosselt. Aga inimene seda sageli lihtsalt ei märka.
Meie rakkudes olid mitokondrid – energeetilised jõujaamad. Need töötasid ja kõik oli normaalne. Kuid ühel hetkel hakkas organism mitokondritest vabanema, tõugates need rakumembraani taha nagu prügi. Inimene ise seda ei märka, sest see ei kajastu haigustena. Lihtsalt füsioloogia muutub.
Mitokondris olev valk mitofusiin hoidis kogu akupunktuuride kanali suletust nagu uks ning sellega koos kogu reflekside ja instinktide põhiset närvisüsteemi. Just see mitofusiin provotseeris pidevat rakusisest stressi – hirmu biokeemia.
Mitofusiin esineb kogu keha peamistes osades, samuti tüvirakkudes. Kui tüvirakkudest midagi kasvatada, siis sisuliselt on need juba vanad rakud.
Mis siis mitokondrite asemel? Avanes tsentrosoom – raku geomeetriline keskus, mis näeb mikroskoobis välja nagu päike lastejoonistustes. Alates 1980.-ndatest aastatest on tsentrosoom hakanud helendama, kuldse valgusega pulseerides, hakates rakku seest valgustama. See oli teistsugune, mitte vana, vaid uus valgus, uus mateeria, uus valguse struktuur. See sai uueks energeetiliseks baasiks.
Mitokondreid polnud enam vaja, need lükati välja ja akupunktid ei olnud enam kinni ja said hakata liikuma.
Rakk muutus mobiilseks, lülitas äkki sisse oma teadvuse, ärkas, taipas, et ta võib enda sees korda luua, koristada, eemaldada prügi, st mitokondrid. Ka plasma on teistsugune, see ei ole enam H2O struktuuriga vesi, vaid vajadusel töötab happena ning mitokondrid kaovad, ilma et teeks organismile kahju.
Rakk saab muuta oma karkassi. Kui varem oli see jäik, siis nüüd võib ta olla kord jäik, kord pehme, kord paindlik.
Tsentroloom on võtnud enda peale mitte ainult keskuse, vaid midagi rohkemat. Tsentrosoom pulseerib samas rütmis pulsaaridega (astronoomia valdkonnas – neutrontähed), ümber oma telje. Selle kiiruse arvel tekibki pehme valguse kuma nagu laternal. Mida kiiremini, seda suurem sagedus.
Tsentrosoom võtab vastu ja annab edasi valgust, footoneid. Ja seda doseeritult. Kui on vaja uut energiat mingi haiguse ravitsemiseks. Siis juhtub justkui spontaanne tervenemine.... „olin haige ja sain äkki terveks, ei teagi, kuidas ja miks.” See valgusenergia võib olla jäik, pehme või puhevil.
Seda, mida vaja, teab tsentrosoom oma teadvuse abil. Valgust saab tsentrosoom valgusjuhtide (mis koosnevad valgusjuhtidest, mikrotorude kujulistest) võrgu, neuronite kaudu. Kuid organismis on ka kohti, kuhu see valgus ei ulata (erinevatel põhjustel), kuid kui on vaja, siis haige koht tervendatakse, tänu sellele, et sinna suunduvad valgusjuhid.
Tsentrosoom otsustab raku elu ja surma üle. Selles seisneb kogu elava mateeria organiseerimise saladuse võti. Mida laiemalt vaadata, seda täpsemalt saab aru, mis toimub. Seda nimetatakse sünteesiks ehk sünergeetikaks.
On olemas tsentrosoomid, pulsaarid, mis pulseerivad südamerütmi ehk nö. elurütmi järgi.
Kui suletud akupunktide kanal oli 3000-5000 aastat toetatud nö Schumanni resonantsiga (pideva magnetvõrgu navigatsioon), siis alates 1980.-ndatest aastatest on Maa magnetväli hakanud nõrgenema. See sagedus oli 8 Hz – hirmu põhisagedus. Sageduse kiirel ja kiireneval tõusul (lühikese aja jooksul) muutus organismi seisund leebemaks, vabamaks. Kui sagedus tõusis 13 Hz-ni, siis hakkas tsentrosoom helendama. 2020 aasta alguseks oli see tõusnud 33 Hz-ni, aasta lõpuks 50-ni.
Budistid peavad seda sagedust valgustumiseks.
Aju valgustub tsentrosoomi valguse abil. Valdavaks rütmiks on muutunud gamma-rütm. Aju (jt kehaosad koos temaga) on hakanud töötama gamma rütmis. Aeg lakkab inimese jaoks eksisteerimast ja inimene oma keha ei tunneta. Inimene on hoopis hõivatud teda huvitava tegevusega. Näiteks kasvõi kudumine, heegeldamine, tikkimine jms mistahes tegevus. See on inspiratsioon, intuitsioon, valgustumine, enda teadvustamine igapäevaelus. See on lähtunud sidemest tsentrosoomiga, südame pulsaaridega.
Seega see, mis varem oli suletud, avanes ja organiseerus hoopis millekski uueks.
Ka DNA koosneb valgusest. Sellega seoses areneb lainegeneetika. See osa, mida teadlased varem nimetasid DNA prügiks, aga see valgusosa tegelikult aitabki organismi füsioloogial uueneda. Kui varem töötas igiliikurina sellest ainult 3% (sellest jätkus suletud süsteemi jaoks), siis valguse pulseerumise kaudu elavnes see ülejäänud 97% ning aju sai võimaluse töötada gamma rütmis.
Nüüd siis toimub üleminek ellujäämisrežiimilt loomisrežiimile. Inimesed õpivad uuesti elama. Me kõik mõtleme valguse abil, minnes kaugemale seni harjunust teadvusest. Me võime ise helendada (see pole aura).
Uut tüüpi DNA ahel näeb elus raku sees välja nagu keerdus sõlm. Sõlm formeerub, lahustub ja formeerub uuesti ise. Sõlm formeerub raku viimases elutsüklis. Sõlmeline DNA lülitab iseseisvalt sisse ja välja geene, mõjutab geneetilise informatsiooni lugemist üldiselt. Sõlm lülitab välja erinevate haiguste ja onkoloogia geneetilisi programme.
Vana DNA lõpetab "surmahormooni" tootmise. Kudede taastumise algus, harknääre avatud keskuse abi. Rakud ei pea haigeks jääma ja surema. Praeguse reaalsuse harmooniline loomine. Rõõmu biokeemia.
/ Valentina Mironova, Venemaa Kosmosekeskuse biofüüsik/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.