Mis toimub loomadega pärast surma?

Mida tunnevad loomad surma ajal ja kus nad siis asuvad?

Mis toimub loomadega pärast surma?

Kas vastab tõele, et neil on "grupihing"?

Mida see tähendab ja miks seda vaja on?

Kas loomadel päris ainult enda hinge polegi?

pixabay.com/illustrations/cat-night-moon-magic-tree-fantasy-6224796/

KUIDAS LOOMAD SURMA ÜLE ELAVAD JA AEGA VAHETULT PEALE SEDA?

Loomad on peaaegu alati praeguses hetkes – "siin ja praegu". Seetõttu kogevad nad surmahetke üsna kergesti.
Erinevalt inimestest ei teki neil häirivaid mõtteid nagu: "mis mind ootab" või "mis siis, kui ma maailmast igaveseks kaoksin". Üleminek olemise teisele poolele on nende jaoks lihtne ja loomulik.

Kohe pärast surma liigub loomade (nagu tegelikult ka inimeste) teadvus astraalkehasse. See on peen keha, mis eksisteerib maisest maailmast "tasand kõrgemal".Kas loomad saavad aru, et nad on surnud? Reeglina ei.
Mõiste "elu-surm" ei ole nende jaoks põhimõtteliselt asjakohane. Nad lihtsalt tunnevad, et nende vorm on muutunud ja ka maailm nende ümber on muutunud teistsuguseks.

Surnud loomad tunnevad kergust ja liikumisvabadust, samuti leevendust füüsilistest kannatustest (kui need olid enne surma).

Pärast surma on loomad esimest korda selles astraaltasandil, mis on kontaktis meie maailmaga ja kopeerib seda. Seetõttu saavad nad tuttavates paikades ringi rännata ja oma sugulasi või endisi omanikke jälgida.

Muide sealsamas kohas “rändavad” surnud algul, jälgides oma lähedasi.
Ja sinna võivad sattuda ka astraalväljapääsude armastajad ehk "astropiloodid".
Erinevalt surnud inimestest veedavad loomad aga palju vähem aega maise maailma läheduses.

Neil pole vaja sugulastega hüvasti jätta ja elu ümber mõelda. Nad lihtsalt kõnnivad tuttavates kohtades ringi, nagu elus ikka, ega mõtle tegelikult aistingute erinevusele.

Mida madalam on looma arengutase, seda kiiremini ta "nihkub Maast eemale". Primitiivsed loomad "lahkuvad" ühe või mitme päeva pärast, arenenumad - umbes nädala pärast. Harvadel juhtudel möödub kuu või isegi rohkem.

Kogu selle aja astraalkeha "hõreneb" ja vajub kokku. Pärast seda, kui selles pole enam võimalik eksisteerida, liigub looma teadvus kõrgemale tasemele.
Kuhu see läheb? Sellessesamasse Grupi Hinge.

MIS ON GRUPIHING JA MIKS SEDA VAJA ON?

Grupihing on Teispoolsuse Maailma analoog, ainult et loomadele.

Miks siis loomad ei satu meie ehk "inimese" teispoolsusesse?
Sest neil (praktiliselt) puudub mentaalkeha – see on astraaliga võrreldes "kõrgem" peenkeha (mis loomadel on vaid väga algelisel kujul).
Ja see teispoolsus asub sellisel energia "sagedusel", et sellesse saab pääseda ainult mentaalkehas. Seetõttu ei saa loomad sinna "tõusta" - neil "ei ole milles" sinna sattuda (mentaalkeha pole piisavalt arenenud).

Neil on teistmoodi, kuid mitte halvem kui inimestel.

Pärast seda, kui astraalkeha järelejäänud potentsiaal hääbub, tõmbab loomi enda poole "kollektiivne" energiakogum ehk Grupihing.

Grupihing on teatud tüüpi looma jaoks midagi kollektiivse teadvuse sarnast. Sellel on palju "funktsioone":
- See toimib teatud liiki loomade poolt toodetava energia salvestajana.
- Peale selle on see ka "andmeladu", mis annab edasi kogemusi ja mälestusi üksiku looma elust.
- See on ka omamoodi "sanatoorium" või loomade puhkepaik kehastuste vahel.

Grupihing on kõrgelt arenenud kollektiivne teadvus. Tema arengutase on palju kõrgem kui üksikul loomal ja isegi inimesel.

Grupihinge põhieesmärk:

- "Imada" konkreetse looma poolt saadud kogemusi.

- Anda talle järgmiseks kehastuseks uus "ülesanne" või näitliku saatuse.
- Soojendada oma armastuse ja hoolitsusega. See on eriti vajalik loomade jaoks, kelle elu oli raske ja kannatusi.

MIDA NÄEVAD JA TUNNEVAD LOOMAD, KUI NAD SULANDUVAD GRUPI HINGEGA JA ASUVAD SELLE SEES?

Inimesel tekib peale Sellest Maailmast lahkumist ja mentaalkeha "põletamist" isiksuse kaotamise tunne ja samas imeline sulandumine kogu maailmaga.
Loomades toimub ühinemine Grupihingega sarnaselt. Seesama õndsuse ja teadvuse avardumise tunne.

Põhimõtteliselt on loomadel kogu elu jooksul väga tugev side oma kaaslastega: karja või parvega. Ja üldist "emotsionaalset tausta" tunnetavad nad väga hästi.

Pärast surma muutub see side veelgi tugevamaks – hetkel, mil loom ajutiselt "sulandub" oma teadvuse Grupihinge.

Grupihing võtab "uut tulijat" vastu armastava emana – oma lapsena. Ja selles kogeb loom täpselt neid tundeid ja emotsioone, mida ta oma elu jooksul ei saanud. Või teisisõnu rahuldab nende "katmata" vajadusi.

See ei toimu mitte tegude, vaid just TUNNETE tasandil.
Näiteks loom, kes on kogu elu sageli kannatanud valu ja ebamugavustunde käes, tunneb õrna soojust ja lohutust.
Kui armastuse puudumine ja inimeste halb suhtumine painasid teda, siis "ümbrisetakse" ta hoole ja kiindumusega.
Nii läheb mõni aeg, kuni loom kollektiivse energia tõttu puuduva "omandab".

KAS GRUPIHING ON KÕIGI LOOMADE JAOKS SAMA?

EI. See on pigem teatud liigi jaoks üks.
Mida kõrgemalt arenenud loomaliik, seda "arenenum" on tema grupihing.
Mõnes mõttes meenutab see muide tehisintellekti. See „õpib” samuti oma hoolealuste kogemustest, kogub nende andmeid ja areneb.

KAS SEE TÄHENDAB, ET ÜKSIKUL LOOMAL POLE OMA HINGE?

KAS TA ON AINULT "FRAGMENT" GRUPIHINGEST JA SULANDUB PÄRAST SURMA SELLESSE?

EI. Igal loomal (isegi kõige vähem arenenul) on oma, eraldi Hing.

Veelkord seletuseks ja karmiks näiteks, mida tähendab Grupihing:
Kujutage ette inimest, kes on hüpnoosi sügavas staadiumis. Ta on endiselt isiksus ja individuaalsus, kuid ta ei kontrolli ennast täielikult – tema tahe on peaaegu täielikult allutatud hüpnotisööri tahtele. Talle võib sisendada peaaegu kõike – sest tema teadvus täidab “käske” väljastpoolt.

Sama kehtib ka loomade kohta. Kuna Grupihinge arengutase ja energia on palju kõrgem, siis temaga sulandumisel langeb üksiku looma teadvus täielikult tema mõju alla. Ja ta näeb täpselt seda, mida Grupihing talle "näitab".

Kuid ei tasu loomade pärast muretseda. Keegi seal ei tee neile haiget ega solva.

Grupihinges saavad nad kõige paremini kosuda ja valmistuda järgmiseks kehastuseks.
***

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Jaga Facebookis Jaga Twitteris