Ilmselt enamus inimkonnast on kuulnud sellistest asjadest nagu inkarnatsioonid ja karma. Nende kohta on maailmas erinevaid teooriaid.
Siinkohal aga arvestatakse seisukohta, et hing sünnib algallikast ja läbib erinevad tasemed, algsematest kuni loomani ja siis lõpuks inimeseni välja.
Karmast kiputakse rääkima aga vaid inimesega seoses.
Samas vahel siiski esitavad inimesed küsimusi ka karma mõju kohta seoses loomariigiga, öeldes, et kui loomadel vaevalt et mingit karmat üldse on, siis on raske selgitada nende eluolu tingimuste olulist erinevust - üks elab hästi ja teda koheldakse lahkelt, aga teisele tehakse igasugust julmust, üks on alati kaitstud ja hästi toidetud, teine aga nälgib ja on sunnitud võitlema juba ainuüksi eksisteerimise õiguse eest.
Kabalistlik õpetus seletab siin asja niimoodi...
 |
| https://viola.bz/red-and-blue-photography-by-helmo/ |
Siinkohal on oluline see, et kui inimesel on juba individuaalne hing, siis eelnevatel on grupihing.
Loomade karmaga seoses tuleb arvestada kahe momendiga: esiteks teostab loom sageli üsna märkimisväärset karmat, aga teiseks ei ole hästi koheldud loomal alati nii palju eeliseid, kui näib, sest seos inimesega ei täiusta looma alati ega kalluta teda tingimata õiges suunas arenema.
Jahikoera õpetatakse olema julmem ja metsikum, kui ta oleks siis, kui ta elaks mis tahes kujul looduses, sest metsloomad tapavad ainult nälja kustutamiseks. Vaid inimene on viinud loomade ellu tapmise kurjuse ja soovi hävitada.
Ja hoolimata sellest, kui palju selle koera intellekt on arenenud, oleks selle õnnetu olendi jaoks parem, et ta ei puutuks kunagi inimestega kokku, sest nüüd teostab grupihing läbi tema karmat, just seda kõige kurjemat, mille pärast kannatavad hiljem need teised koerad, kes on selle grupihinge väljendused, kuni see metsikus järk-järgult kaotatakse.
Sama võib öelda ka taltsa koera kohta, keda tema rumal omanik hellitab nii palju, et ta kaotab järk-järgult kogu oma koerte väärikuse ja muutub jõudeoleku ja isekuse kehastuseks.
Mõlemal juhul kuritarvitab inimene loomariigi usaldust ja arendab teadlikult talle usaldatud olendites madalamaid instinkte kõrgemate instinktide asemel, luues seeläbi endale karmat ja tõugates ka grupihinge teostama halba karmat.
Inimese kohus koera suhtes on arendada tolles lojaalsust, armastust, intelligentsust ja kasulikkust, surudes samal ajal heatahtlikult, kuid kindlalt alla koera julma ja raevuka loomuse kõik ilmingud, mida jõhker inimkond on nii palavalt kasvatanud sajandeid.
Mõnikord arvavad inimesed, et kass või koer saab teenete eest tasu teatud kehastuses.
Siinkohal ei ole veel tegu eraldi individuaalsusega ja seetõttu pole konkreetsel loomal minevikku, milles ta oleks saanud luua karmat selle sõna tavapärases tähenduses. Seega pole mingeid teeneid ega ka tasu vastavalt neile.
Kui mingi Logose elu teatud valdkond, mis areneb loomade kehastuse liinis, kulmineerub siinkohal näiteks koeras, jõuab piisavalt kõrgele tasandile, viiakse siin manifestatsiooni moodustavad üksikud koerad kontakti inimesega, nii et nende areng saaks stiimuli, mida saab anda ainult selline kontakt.
Elementaalse olemuse osa, mis seda koertegruppi hingestab, kannab endas sama palju karmat, kui lubab selle tasandi saavutamine, kus selline seos on võimalik, ja igal grupihinge kuuluval koeral on oma osa tulemuses ehk tulemuses.
Nii et kui inimesed küsivad, mida saab üks koer teha, et teenida ära lihtsat või rasket elu, lasevad nad end ära petta illusioonist, mida annab väline näilisus, unustades, et pole olemas sellis olendit nagu individuaalne koer, välja arvatud koera viimane kehastus, milles toimub äsja moodustatud hinge teatud eraldumine grupihingest.
Mõned inimesed ei mõista, et võib olla selline asi nagu täiesti uue karmaliini algus.
Kui näiteks A tekitas B-le haava, siis seletavad nad seda alati sellega, et kunagi enne seda pidi B järelikult A-d vigastama, ja nüüd „lõikab see ainult oma külvatut”.
Paljudel juhtudel võib see nii olla, kuid selline põhjuslikkuse ahel peab algama kuskilt ja tõenäoliselt võib see olla spontaanne ebaõiglus A poolt, mille eest karma maksab talle millalgi tulevikus tagasi, samas kui B kannatustel, ehkki A-ga seoses teenimatult saadud, peab olema hind, mis tuleb maksta mõne muu minevikus kellegi teise suhtes tehtud teo eest.
Kui suudame ette kujutada kahte äsja moodustatud täiesti ürgset ja karmata “mina”, kes juhtusid olema lähedal ja üks neist inimestest tapab teise või mõjutab teda kuidagi, siis peaks tulemus olema rangelt öeldes teenimata.
Kuid on kahtlane, kas sellist seisundit kunagi juhtub, sest võib arvata individualiseeritud loom toob siiski mingil viisil karmat juba oma esimesesse sündi inimesena.
Paljudel loomadel on olemas tunnetus, et mis on õige või vale või on vähemalt teadmine, et mõned asjad tuleks ära teha ja mõned mitte, ning neil on võimalik häbi tunda, kui nad teevad midagi, mis nende arvates on vale.
Paljudel juhtudel on neil valikuvabadus, nad võivad näidata või mitte näidata kannatlikkust ja vaoshoitust ning seal, kus on valikuvabadus, peab olema vastutus ja järelikult ka karma.
Metsiku loomuga loomast saab äge ja julm inimene, hellast ja kannatlikust loomast leebe ja lahke inimene, ükskõik kui primitiivne ta ka poleks.
On selge, et see sügav erinevus on loomade elus loodud karma tagajärg.
Ühtlaselt grupihingele jaotatuna, on selline karma temalt (grupihingelt) päritud, nii et kui osa sellest eraldatakse individuaalsuse näol, kannab see osa sellest karmast.
Selle kohta võidakse öelda, et see lükkab meie raskused ainult veelgi kaugemale tagasi, sest nii või teisiti oli kunagi esimene samm ja selle tulemusi võime pidada ebaõiglasteks.
Pole üldse kohustuslik. Kujutagem ette, et see oli kahe looma võitlus ja soov tappa või sandistada oli mõlemas võrdselt olemas. Alistatu karma lõpeb tema surmaga kohe, samal ajal kui võitjal on endiselt võlg, mille tulevikus tõenäoliselt tasub tema enda vägivaldne surm.
Inimjuhtumite vaatlemisel ei vaja me selliseid konstruktsioone.
Kui inimene kohtleb looma halvasti, võib olla kindel, et see pole konkreetse looma eelmise karma tulemus, sest kui see loom oleks juba individuaalne isend, kes oleks võimeline karmat kandma, poleks ta looma kujul uuesti kehastunud.
Kuid grupihing, mille osa see loom on, pidi sellise karma omandama, muidu poleks seda juhtunud.
Loomad põhjustavad üksteisele sageli meelega kohutavaid kannatusi.
Erinevatel põhjustel võiv olla kindel, et kui kiskja tapab saagi oma toiduks, on see nende elu loomulik käik ja tapetud loom ei kannata nii palju, kui aga tekib tarbetu ja tahtlik võitlus, mis nii sageli juhtub loomadel - näiteks pullidel, hirvedel, kassidel või koertel, siis tekitatakse tahtlikult suurt valu ja see tähendab grupihingele halba karmat, mille eest tuleb tulevikus maksta mõne selle ilmingu kaudu.
Kuid see ei vähenda vähimalgi, isegi kõige väiksemal määral, looma väärkohtlemisega tegeleva inimese süüd või kes sunnib looma teistega võitlema ja haiget tegema.
Siin loomulikult luuakse karma ja see on kõige raskem, sest inimene kuritarvitab talle antud võimalust aidata ja oma eemaletõukava julmuse tõttu peab ta kannatama paljudes ja paljudes edaspidistes eludes.
*
Kui ainult võtta endale ette see töö, mis on vajalik vähemalt nende teadmiste täielikuks omaks võtmiseks, mis juba on antud teosoofilises kirjanduses karma ja loomade reinkarnatsiooni teemal, saavad nende seaduste toimimise põhiprintsiibid meile üsna selgeks ja kergesti mõistetavaks.
Need teadmised on siiski väikesed ja neil on ainult üldine iseloom. Pidevalt juhtub palju juhtumeid, kus karma toimimise üksikasjad jäävad täielikult meie mõistmise piiride taha.
Kuid siiski võime näha piisavalt tõendeid selle kohta, mida meile on õpetatud - et tegevuse paratamatus ja selle suure seaduse absoluutne õiglus on üks looduse alustõdesid.
Selle enesekindlusega saame endale lubada üksikasjalikuma mõistmise ootamist, kuni omandame need kõrgemad võimed, ainult mis annavad võimaluse näha süsteemi toimimist tervikuna.
Meie mõistmise edenedes valgustuvad kindlasti paljud meie jaoks seni veel pimedad nurgad, ja me kasvame aeglaselt, kuid kindlalt, liikudes täiusliku teadmise poole jumalikust tõest, mis ka praegu meid ümbritseb, meid kaitstes ja suunates.
Kõik, kes on saanud privileegi sügavuti neid asju uurida, kasutades suurte tarkusemeistrite juhendamist ja abi, on selles nii sügavalt veendunud, et isegi kõike täielikult nägemata on nad enam kui nõus usaldama seda suurt jõudu, millest alles ainult mõningane pilguheit on inimsilmale kättesaadav.
/Teosoof Charles Webster Leadbeater, „The Inner Life”/
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.