Ükski tsivilisatsioon ei talu pidevat ootust ebaausa suhtluse suhtes, ilma et ta laguneks vastastikuse usalduse puuduse tõttu.
https://cutewallpaper.org/21/honesty/view-page-21.htmlArtikkel:
- aususe devalveerumisest ehk mandumisest,
- aususe kadumise põhjustest (kasvatuses ja noorte haridusteel),
- ohust demokraatiale ja ühiskonna säilimisele tulevikus.
Märkus:
Alljärgnev essee pärineb Hooveri institutsiooni vaba ühiskonna voorusi käsitleva töörühma väljaandest „Ohustatud voorused”.
Teemat käsitleb William Damon, Stanfordi ülikooli professor, üks maailma juhtivamaid inimarengu uurijaid...
Mitmel põhjusel ei jää inimesed rääkides tõele alati kindlaks.
Mõned põhjused on õigustatud - näiteks sellised inimlikud kaalutlused nagu taktitunne ja suurema kahju vältimine. Kohmaka teismelise veenmine selles, et ta näeb hea välja, võib olla omamoodi tõe kirjeldus. Veelgi olulisemal juhul oli auväärne ja julge pettus anda ründelennukitele desinformeerivat infot varjatud perekonna asukoha kohta Euroopa natside okupeerimise ajal.
Ausus ei ole täielikult eraldatud moraalne voorus, mis nõuab igal ajal ranget truudust. Kaastunne, diplomaatia ja eluohtlikud asjaolud nõuavad mõnikord loobumist kogu võltsimata tõest.
Mõni elukutse näib edu või ellujäämise jaoks aeg -ajalt petmist nõudvat. Näiteks poliitikutel on eriti raske järjekindlalt tõtt rääkida. Võib olla on see põhjus selles, et nagu George Orwell kunagi märkis, on poliitilise kõne ülesanne raskeid tõdesid varjata, pehmendada või valesti esitada. Orwell oli selgelt skeptiline igasuguste vastupidiste ootuste suhtes. Raamatus „Poliitika ja inglise keel” ütles ta seda järgmiselt: „Poliitiline keel - alates konservatiividest kuni anarhistideni - on loodud selleks, et muuta valed tõeseks ja mõrvad respektaabliks ning anda tugevuse välimus lihtsale tuulele.”
Kuigi antud juhul võis Orwell ise olla retoorilise mõju tõttu süüdi ülehindamises, ei saa tema väidet täielikult tagasi lükata. Oleks naiivne või küüniline, kui keegi tänapäeva maailmas käituks šokeeritult, kui poliitik üritab avalikkuse eest tõelist tõde varjata. Tavakodanike jaoks tähendab päevauudistega kursis olemine pidevat spekulatsiooniprotsessi selle üle, mida poliitikud tegelikult öeldu all mõtlesid ja mida nad tegelikult usuvad. Kindlasti ei tähenda see, et poliitikud ütleks sulatõtt.
Kuid tunnistades, et ausus ei ole absoluutne standard, mida iga elutingimuse puhul nõutakse - ja et isegi meie lugupeetud avaliku elu tegelastelt võime oodata teatavat pettust -, ei tähenda see, et aususe voorust saaks karistamatult eirata. Kõigi püsivate tsiviliseeritud suhete jaoks on vajalik põhiline kavatsus olla tõene ja eeldus, et inimeste sõna saab üldiselt uskuda.
Aususe õpetamine pole meie koolides enam prioriteet.
Ükski tsivilisatsioon ei talu pidevat ootust ebaausa suhtluse suhtes, ilma et ta laguneks vastastikuse usalduse puuduse tõttu. Kõik inimsuhted toetuvad usaldusele, et suhetes olevad inimesed räägivad reeglina tõtt. Ausus loob ja tugevdab suhteid usaldusega; ja liiga paljud aususe rikkumised võivad suhteid parandamatult kahjustada. Sõprussuhted, perekond, töö ja ühiskondlikud suhted kannatavad ebaaususe ilmnemisel. Peamine põhjus, miks keegi ei taha olla valetaja, on see, et inimesed väldivad valetajaid, sest neid ei saa usaldada.
Aususe olulist rolli inimühiskonnas on täheldatud ja tähistatud kogu ajaloo jooksul. Roomlased pidasid jumalanna Veritast “Vooruse Emaks”; Konfutsius pidas ausust inimestevahelise armastuse, suhtlemise ja õigluse oluliseks allikaks; ja muidugi keelas Piibli Vana Testament valetunnistuse andmise. Tähelepanuväärne on ka see, et kaks kõige universaalsemaks kuulutatud USA presidenti (George Washington, kes "ei suutnud valetada" ja Abraham Lincoln, kes oli tuntud kui "aus Abe") said oma usaldusväärsuse tõttu laialdaselt tunnustust.
Sarnaselt on religioosne juht Gordon Hinckley kirjutanud, et „seal, kus on ausus, järgnevad ka muud voorused” - mis, nagu ka roomlased, osutavad tõesuse kesksele rollile kõlbelises käitumises ja arengus. Hinckley kommentaar esitati tema ärevusega kõlava raamatu „Tähelepanuta jäetud voorused” kontekstis ja see osutab aususe problemaatilisele staatusele meie ühiskonnas. Kuigi tõesus on heade inimsuhete ja isikliku terviklikkuse jaoks hädavajalik, loobutakse sellest sageli teiste eluprioriteetide poole püüdlemisel.
Tõepoolest, paljudes kaasaegse elu võtmevaldkondades - muu hulgas õiguses, äris, poliitikas - võib olla arusaam, et aususe regulaarne ootamine on naiivne ja rumal suhtumine, „kaotaja” tegutsemisviis. Selline arusaam on praktiliselt mandaat isiklikuks ebaaususeks ja möönduseks inimeste vahelisele usaldamatusele. Kui me enam ei eelda, et need, kes meiega suhtlevad, vähemalt üritavad tõtt rääkida, loobume neist kui usaldusväärsetest inimestest ja tegeleme nendega ainult rangelt instrumentaalsel viisil. Vastastikuste moraalsete kohustuste piirid lahustuvad ja džungli seadused taastuvad.
Meie tõsine probleem ei ole lihtsalt see, et paljud inimesed rutiinselt valetavad. Nagu olen märkinud, on inimesed kogu inimkonna ajaloo vältel ühel või teisel põhjusel tõest kõrvale kaldunud. Praegu on probleem selles, et näime olevat jõudmas düsfunktsionaalsele murdepunktile, kus meie ühiskonnas ei paista enam eeldavat tõelist pühendumist. Kui see tõepoolest nii on, on oht, et mis tahes ühiskonnas olulised ja vaba ja demokraatliku ühiskonna jaoks hädavajalikud usaldussidemed lahustuvad, nii et omavalitsuseks vajalikud diskursused muutuvad võimatuks.
Kõigi püsivate tsiviliseeritud suhete jaoks on vajalik põhiline kavatsus olla tõene.
Mis on selle tunnused tänapäeva ühiskonnas? Professionaalide ja äriringkondades on nüüd tuttav kaebus: "Vanasti oli teie sõna hea, kuid need ajad on möödas." Trüki-, ringhäälingu- ja veebiuudiste kajastamisel on ajakirjandus kaotanud suure osa avalikkuse usaldusväärsuse oma tajutud eelarvamuste tõttu faktide esindamisel. Kodanikuasjades ei peeta poliitilist diskursust enam tõelise teabe allikaks. Pigem eeldatakse, et juhid teevad avaldusi ainult selleks, et saavutada mõju, mitte osaleda aruteludes või debattides. Sellises keskkonnas võib faktidega manipuleerida või neid ette kindlaks määratud huvides teenida, neid ei esitata täpselt ja seejärel heas usus kontrollitakse. See on murettekitav, sest kodanikujuhid annavad tooni suhtlusele kogu avalikus sfääris.
Kõige murettekitavam on see, et ausus ei ole enam paljudes noorte hariduse omandamise tingimustes esmatähtis. Iga ühiskonna tulevik sõltub noorte iseloomu arengust. Just elu esimestel aastatel - eriti kahel esimesel kümnendil - omandatakse iseloomu kujundavad põhilised voorused. Kuigi inimesed saavad õppida, kasvada ja end reformida igas vanuses, muutub selline õppimine üha raskemaks, kuna harjumused aja jooksul kinnistuvad. Ausus on ehe näide voorusest, mis aastate jooksul harjumuspäraseks muutudes harjumuspäraseks muutub - ja sama võib öelda ka ebaaususe kohta.
Ausus on iseloomu voorus, mis on kõige tihedamalt seotud iga kooli akadeemilise missiooniga. „Akadeemilise terviklikkuse” küsimustes, mis üldiselt keerlevad petmise ümber, on koolidel esmane kohustus edastada õpilastele aususe kui praktilise ja eetilise vooruse tähtsust. Kahjuks jätavad paljud meie koolid täna selle kohustuse täitmata.
Kõigest sellest, mis võib kooli moraalsesse struktuuri sügavalt sisse juurduda, on petmine kõige kahjulikum, sest see seab kahtluse alla kooli truuduse tõele ja õiglusele. Koolis petmine on ebaeetiline vähemalt neljal põhjusel: 1) see annab petlikele õpilastele ebaõiglase eelise nende ees, kes ei peta; 2) see on ebaaus tegu tõese teadmise otsimisele pühendatud keskkonnas, 3) õpilase ja õpetaja vahelise usalduse rikkumine; ja 4) see eirab kooli käitumisjuhendit ja ühiskondlikku korda. Sellisena võiks eeldada, et petmine annab haridustöötajatele ideaalse platvormi aususe, aususe, usalduse ja õigluse peamiste moraalinormide edastamiseks.
Uskumatu, et mõned õpetajad on tegelikult julgustanud õpilasi petma.
Pedagoogide jaoks, kes otsivad võimalusi, kuidas aidata õpilastel oma vigadest õppida, on palju materjali, millega töötada: uuringud on näidanud, et peaaegu kolmveerand Ameerika kolledži üliõpilastest (st keskkooli läbinud üliõpilastest) tunnistavad, et neil on petmisi vähemalt korra kolledži-eelses akadeemilises töös. Donald McCabe, kõige silmapaistvam kaasaegne koolipettuste uurija, on jõudnud järeldusele, et „petmine on levinud ja… mõned petmisvormid on viimase 30 aastaga järsult suurenenud.”
Ometi vaatavad paljud õpetajad juriidiliste toimingute ja muude vaidluste vältimiseks kõrvale, kui nende õpilased kopeerivad testivastused või annavad plagiaaditööd. Mõned õpetajad vabandavad õpilasi, sest usuvad, et koolitööde jagamine on ajendatud lojaalsusest sõpradele. Mõned õpetajad tunnevad õpilaspetturitele kaasa, sest peavad õpilaste sooritatud teste vigaseks, ebaõiglaseks või liiga keeruliseks. Sellise kaastunde võib viia äärmustesse, nagu ühe õpetaja puhul, keda täheldas hariduskirjanik, kes leidis, et „just õpetaja oli ebamoraalne, kuna ta andis õpilastele sellise koormava ülesande ...”. õpilased jäid petmisega vahele.
Uskumatult on mõned õpetajad tegelikult julgustanud õpilasi petma; ja mõned on õpilaste testide tulemustest teatades isegi ennast petnud. 2011. aasta juulis puhkes Gruusias Atlanta ja selle ümbruses koolisüsteemides laialt levinud petmisskandaal. Osariigi uurijad leidsid „organiseeritud ja süsteemse üleastumise” mustri, mis pärineb üle kümne aasta. 178 õpetajat ja poolte süsteemikoolide direktorid aitasid ja toetasid õpilasi, kes oma testides petavad. Tippadministraatorid eirasid selle petmise uudiseid: New York Timesi lugu kirjeldas „hirmu ja hirmutamise kultuuri, mis takistas paljudel õpetajatel sõna võtmast”.
See polnud üksikjuhtum. CBS News teatas koolide testimise funktsioonis järgmist: „New Yorgi haridusametnikud leidsid 21 tõestatud juhtumit, kus õpetajad petsid. Õpetajad lugesid testi ajal vastused ette, saatsid õpilased tagasi õigete vastuste juurde, paljundasid turvalised teste tunnis kasutamiseks, tõstsid hindeid ja piilusid küsimusi ning seejärel uurisid neid teemasid klassis enne testi.”
Selliste silmapaistvate ja hiljutiste petmisjuhtumite tõttu õpilaste ja õpetajate seas tänapäeval võiks eeldada ühiseid jõupingutusi aususe väljendamiseks ja edendamiseks meie koolides. Ometi koosnevad akadeemilist terviklikkust puudutavad kooliprogrammid veidi rohkemast kui ebaselgete keeldude ja poolikute vastuste kangast. Meie koolid kõiguvad tavapärase hooletusse jätmise ja reaktsioonide ringi vahel, kui probleem keeb üle avaliku meedia skandaaliks. Paljudes koolipoliitikates on vähe järjepidevust, sidusust või läbipaistvust.
Praktiliselt on võimatu leida kooli, mis käsitleks akadeemilist terviklikkust moraalse probleemina, kasutades paljastatud petmisjuhtumeid, et edastada oma õpilaskonnale selliseid väärtusi nagu ausus, reeglite järgimine ja usaldus. Enda tähelepanekutes olen märganud õpetajate ja töötajate seas käegakatsutavat huvipuudust õpilastega petmise moraalse tähtsuse üle arutlemisel. Siin on probleemiks aususe madal prioriteet meie tegevuskavas konkreetselt koolihariduse ja üldiselt laste kasvatamise osas.
Varasematel aegadel ei olnud meie ühiskonnas palju kõhklusi kõlbelise keele kasutamisel, et õpetada lastele selliseid olulisi voorusi nagu ausus. Tänapäeval võib meie jaoks olla kultuurišokk, kui lehitseme McGuffey Readersi vanu väljaandeid, mida kasutati enamikus Ameerika koolides kuni kahekümnenda sajandi keskpaigani, et näha, kui kergesti andsid haridustöötajad kunagi õpilastele üheselt mõistetavaid moraalitunde. Tänapäeval, kui mõned õpetajad peavad petmist vabandatavaks vastuseks raskele ülesandele või isegi prosotsiaalse aktiivsuse vormiks, riskeerib meie ühiskond moraalse tuimuse tulevikuga, mis tuleneb aususe ja kõigi vooruste vähenemisest.
Ebaõnnestumine vooruslikkuse kasvatamisel kodanikes võib olla surmav oht igale demokraatiale.
PS!
Ebaaususe juured on siiski palju sügavamal kui koolis petmine (tõlkija märkus)
Nancy Seiferi kiri „KUI RAHA ON JUMAL...”
Minu arvates on "aususe lõpp" kultuuri tulemus, mis muutis rahaks kõik, sealhulgas inimesed. Kui rahast sai Jumal, muutus voorus ebaoluliseks. Loodan ma, et kogu maailmas toimub vaimne ärkamine ja kõrgemal teadvustasandil selgub, et me oleme oma olemuselt (hinge tasandil) üks inimliik. Sel määral, kuidas inimesed avastavad, et elu on üks lahutamatu tervik ja "see, mis ümberringi toimub", ilmneb sõna otseses mõttes, see tundub paratamatu, et võime aja jooksul oodata aususe ja muude moraalivormide taassündi.
***
Tõlkinud Ingrid Soosaar.
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.