Meie maailmas,
mis pidevalt nõuab šabloonide järgi elamist ja mõtlemist, on
raske jääda endaks.
Nii hirmus kui see ka pole, on enamus harjunud
jälgima enda peegeldust võõrastes silmades.
 |
|
consciouslifestylemag.com
|
Aga on olemas naised,
kes enam ei karda...
Ei karda olla, ISE, iseendana –
selles kõige
raskemas rollis.
Kes on see
tõeline naine - naine, kes oma kogemustest ja vigadest on endasse
kogunud selle kõige väärtuslikuma, kõige hinnalisema.
Sest nüüd
ei kuluta ta ennast enam tühjale-tähjale ja hindab seda, mis tõesti
on oluline.
Jah, on tõesti
olemas sellised naised, kes enam ei karda. Kelle jaoks on juba hilja
karta. Karta mitte meeldimist. Mitte nõuetele vastamist. Mitte
teadmist. Mitte jõudmist. Oskamatust küpsetada napoleoni kooki.
Valmistada plovi. Kulme õigesti „joonistada”.
Nad ei karda
üle küsimist. Paista välja rumal. Neil on, mida suvel selga panna.
Sügisel samuti. Ning see ei ole probleem. Nende elus on üha vähem
tühikuid. Enam ei ole õudne olla sirgjooneline ja otsekohene.
Võivad olla viltu. Tähendab, et ilu on seespool. Nad ei karda
uppuda. Sest juba ammu elavad sügavuses. Nad ei häbene nutta. Ei
kurvastusest ega rõõmust. Naerda ka oskavad.
Neil on juba
hilja karta halle juukseid. Nad ei närvitse enam. Nüüd on kõik
puha naeratusest. Neil on juba hilja karta, mida arvavad teised.
Kolleegid. Sugulased. Inimesed.
Juba ammusest
ajast on neil ükskõik, kas miski on pestud. Puhastatud. Gluteeniga
või ilma. Nad söövad seda, mida tahavad. Neil ei ole hirmus teha
seda öösel. Üldsegi ei ole häbi. Nad teavad, et suitsetada ja
juua – ei ole kahjulik. Kahjulik on mitte hingata. Mitte tahta.
Neil on
ükskõik. Kas ta tuli koju kell 18:30 või 21:00. Kui ta armastab.
Ei kiirusta. Peamine – ta on olemas. Nad ei karda enam olla üksi.
Oskavad mitte näha seda, kes ei märka. Minna ära selle juurest,
kes eemale tõukab.
Neil on, mida
öelda. Ja on, millest vaikida.
On, mille eest
palvetada. Neil on kõik kogu hingest. Nad on kellegi hingele
kosutuseks. Nad ei karda näida rumalad. Paksud. Kõhnad. Nad juba
ammu lõpetasid näimise. Ja hakkasid olema.
Tegema seda,
mida armastavad. Armastama seda, kes armastab. Magama sellega,
kellega ei uinu. Isegi, kui väga tahaks.
Ütlema oste.
Mitte keerutades. Lokke. Ennast. Mitte sirgendama juuksekiharaid. Aga
hoidma selga sirgelt. Vaatama lolle läbi sõrmede. Kuulatama
vaikust.
Mõru šokolaad
on neile magus. Nad oskavad hinnata aega. Hommikut. Päeva. Õhtut.
Ööd. Nad ei sunni tütart. Ei käi pojale peale. Nad on
tegutsemistega hõivatud. Enda omadega. Nad oskavad olla iseendaga.
Iseendana.
Nad ei
süüdista enam isa. Armastavad ema.
Nad ei karda surra. Sest –
elavad.
On olemas
naised, kelle jaoks on juba hilja karta.
/Marina
Stepantšenko/
Tõlkinud
Ingrid Soosaar (Prass)
CopyRight
©
Postita kommentaar
Märkus: kommentaare saab postitada vaid blogi liige.