Kallistus - lihtne võimalus mõista suhtumist ja sobivust

Niikaua kuni me pole teist inimest kallistanud, on raske aru saada, kuidas teineteisesse suhtume.

Sest siis muutuvad inimesed kas täidetuks või tühjenenuks. 

 

Kallistused paljastavad kõik õiges valguses.

elitefon.ru/mobile/mood

Kallistamise ajal täidab „oma inimene” meid samaga, st võrdväärse armastusega. 

Meile „võõras” aga ei sulandu meie hingega ning kaob aja jooksul lõplikult.

Kuni ei ole teist inimest kallistanud, ei saa me täpselt aru, kuidas suhtumine on – kas armsamad inimesed, sõbrad, sugulased? 

Iga kord on esimene kallistus suhte näitajaks. 

Kuni pole kallistust olnud, ei ole toimuvate protsesside kohta seletusi. 

Ei ole kindel, kas küsimused ja vastused on olnud lähtudes tõeliselt siirast suhtest. 

Õige pildi saame, tajudes kallistavaid käsi endi ümber.

Niipea, kui kaks keha teineteisele lähenevad ja ennast teineteise vastu suruvad,

niipea läheb üks energiaväli ehk aura teise oma sisse. 

Inimeste vahele tekib miski muu, iga kord etteennustamatu ruum, mis on peaaegu nagu uus maailm – nähtamatu, 

kuid tunnetatav vaid neile kahele hingele, kes riskisid põimuda üheks närvisüsteemi „kookoniks”.

 

Nii saab paljugi selgeks. Avastades end võimalusest leida ennast uue lähedase inimesena...

Me saame kallistades erinevad kogemusi... 

Embuse jõud ning õrnus. 

Tehtud olek või eemaletõrjumine, hetkeks äratõukamine. 

Kui võiks emmata veelgi soojemalt või palavikulisemalt. 

Hirmust kimbatusse sattumine. 

Otsustada mitte uskuda omaenda südame tunnetusse. 

Või tunnetada sees hoopis põhjapoolust. 

Või siis sügava kuristiku ligitõmbavat tundmatust... mida rohkem kuristiku põhjale lähemale, seda rohkem paistab sumedat roosat valgust. 

Või siis näha ennast viivuks tundmatu kosmose tähtede vahel ja jälgida sisemise pilguga sädemeid, mis kiirgavad endast välja vikerkaare valgust.

Nii saavad inimesed täidetuks või tühjenenuks.  

Oma inimene täidab, kõrvaline aga jätab tühjaks ning kaob. 

 

Kallistused avavad kõik õiges valguses ning toovad nähtavale ka varju. 

Neis on rahu, piin, iha, rõõm, nukrus, kiirenenud pulss, nõrkus ja jõud. Embustes on aastad, pikad päevad ja sekundid. 

Neis on see, ilma milleta me ei saa, ja kõigile on vaja miskit oma. 

Kallistustes ei ole surma, on vaid elu.

Inimest siiralt kallistades jagame temaga oma sisemist rahu ja valgust, aitame teda muuta rõõmsamaks. 

Kallistuse ajal on võimalik sulanduda teise hingega kokku.. üheks helge energia „palliks”, 

kindlustades teineteisele kaitse ebaedu ja üksinduse vastu.

Energiaga täidetud inimene on oma sisemise valguse aibil suuteline kallistades lahustama igasuguse pimeduse teise inimese hinges, eemaldada depressiooni ja tuua tagasi usu elusse, isegi tervendada.

Me avame käed kallistuseks sageli mõtteliselt. 

Et emmata neid, kes on meile kallid, välja arvatud võimatused ja kaugused.

Kallistagem oma armsaid inimesi sagedamini.

Aga neid, kellega tunnete, et tekib tõrge, et ei sobi meile, st kes on meile „võõrad”, neid ei tasu kallistada. 

Sageli on need lihtsalt energiapuuduses vaevlejad või haiged inimesed. 

Sel juhul hakkab meie energia neile üle voolama ja ise me jääme tühjaks.

Võõraid võib ainult see inimene kallistada, kelle enda bioväli ehk aura on valgusrikas, tihe, terve ja avatud. 

Sel juhul suudab ta vahendada kosmose energiat ning on valmis kallistama ka „võõraid”.

Võib küsida, et milleks meile kõik need käed, kehad, naeratused, arvamused, ootused ja südame kustumised? 

Sest neis on meie tuli, läbi nende me elame. 

Inimesed avavad käed kallistuseks, ning just selsamal hetkel, kui käed põimuvad ning kehad tihedalt kokku puutuvad, võib kindlalt öelda, mis meil on teineteise jaoks. Või siis ei ole.

See hetk on ime. Lummus..

Toimetanud ja tõlkinud Ingrid Soosaar.

Jaga Facebookis Jaga Twitteris