Ükskõiksus – halvatud hing

Me elame väga kummalises maailmas – maailmas, kus sõnu mõõdetakse materiaalsete hüvede kaudu, kus sõnad on kaotanud kaalu ja oma tõelise väärtuse.

Maailmas, mis on raha usku, mis ei usu inimestesse.

Maailmas, kus vale on sageli õnne relvaks, kus reetmine juhib sõprust.

 

chitalnya.ru/work/1481534/

Sellises maailmas läheme vooluga kaasa, muutudes massi osaks.

Mida suurem on see mass, seda rohkem tunnetame peaaegu loomalikku üksindust.

 

Sest siin planeeritakse, viiakse ellu materiaalselt, mitte ei unistata.

Meedia kajastab suurelt vaid üksikuid juhtumeid, kus on avaldatakse tähelepanu ja kaastunnet, jättes mulje ehk illusiooni, et ühiskond on humaanne.

Igapäevases reaaalsuses on asi väga sageli aga vastupidine.

Kui sageli jääme oma murega üksi...

Minnakse mööda ega tunta kaasa, heites ehk vaid ühe pilgu peale. 

Kui sedagi.

Ükskõiksus – see on meie peamine „väärikus”. Pseudoväärikus. Ego-kesksus.

Samal ajal kui lihtsat inimlikku lahkust peetakse nõrkuseks.

Mieczysław Szargan on öelnud:

„Jumal karistab meid halva eest, saatan hea eest. Aga mõlemad – ükskõiksuse eest.”

Ja ikkagi elame nõnda edasi, olles veendunud, et meil ei ole teist valikut. On see nii?

MIS SEE ÜKSKÕIKSUS ON?

yablor.ru/blogs/ravnodushie/6356981

Ükskõiksus – see on osavõtmatus, hoolimatus, leige suhtumine kellegi teise elus olevate vajaduste ning hädade suhtes

 

Ükskõiksust kui nähtust on nimetatud tänapäeva peamiseks kurjuseks.

Reaktsioon sellele peaks olema kohene, sest see nähtus on kahjuks üha enam meie keskkonnas juurdumas.

Ükskõiksus asub kõrvuti tundetuse ning apaatiaga ja muutub laialtlevinud probleemiks.

See aga võib inimese ellu kaasa tuua negatiivseid tagajärgi.

Teiste inimeste probleemidest eemaldudes püüame säilitada ennast selle reegli järgi – kui ma probleemi ei näe, siis teda lihtsalt ei ole.

Vaadeldes sellist nähtust nagu ükskõiksus, tuleb arvestada, et inimese valik on olnud täielikult teadlik.

See on täielik eemaldumine nendest probleemidest osavõtmisest, mis ei puuduta teda ennast.

See on ka abistamast keeldumine ja oskamatus toetada või kaasa tunda siis, kui inimesed vajavad hädasti abi.

Eelkõige tekitab taolise käitumise hirm kohustuste ees.

Teiste inimeste ellu sekkumisel võivad ilmneda ebasoovitavad reaktsioonid. Näiteks teie poolt ilmutatud siirus ning omakasupüüdmatus võivad pöörduda teie vastu.

Aga riskid on alati. 

Võttes vastu mistahes otsuse, vastutame ka tagajärgede eest.

Niisiis, kas tasub eemale lükata inimesi, kes vajavad teid?

socratify.net/quotes/liudvig-berne

Elades üle teiste poole meile suunatud ükskõiksust, kogeme pettumust ning lakkame uskumast inimestesse ja inimkonda tervikuna.

Ja hiljem ei ole enam kerge uuesti usaldama hakata. Rääkimata veel teistele abi osutamisest, kui ise seda abi õigel ajal ei saanud.

Teistele abi osutamast keeldumisel, jäädes nüüd ise ükskõikseks, riskime sellega, et mõne aja pärast tunneme ennast süüdi.

Süütunne jätab meie elule hukutava jälje.

Miks siis kanda endaga kaasas süü raskust? Kui on võimalik teha heategu ning elada usus, et sai tehtud kõik võimalik.

ÜKSKÕIKSUSE PÕHJUSED

fotokto.ru/photo/view/1956753.html

Muide, ükskõiksus ja apaatia võib tekkida igaühel, sõltumata iseloomust ning väärtushinnangutest.

Igaühel on tõenäoliselt juhtunud, et aeg-ajalt lihtsalt vilistab mõne asja peale või on mingist asjast „savi” või on mõnikord lausa kõigest „siiber”.

Kust ükskõiksus tekib? Mis on saanud ükskõiksuse arenemise põhjuseks erinevatel inimestel?

Eksisteerivad faktorid, peale mida inimene otsustab olla kurt ja pime mõnede situatsioonide suhtes.

Sageli on selle põhjuseks tavaline igavus. Igavus võib tekitada loiu depressiooni. Elades läbi depressiooni, puudub inimesel vajalik hulk sisemisi ressursse selleks, et teiste probleemides osaleda.

Pikaaegne stressi ja ärevuse kogemine teeb inimese emotsionaalselt tühjaks pigistatuks ning võimetuks täiendavate üleelamiste jaoks. Sellistele isiksustele on omane apaatia ja passiivsus.

Ka oma probleemide külge kleepumine on ükskõiksuse põhjuseks.

Kõigutamatu veendumus, et ümbritsevatel inimestel lihtsalt ei saa toimuda ehk juhtuda midagi sellist, millele tasub tähelepanu pöörata. Kõik teiste probleemid surutakse alla ja nad kaotavad väärtuse. Selline inimene ise kaldub võma märtri rolli ja ootab kaastunnet ning toetust ainult endale.

Ka see inimene, kes elab veendumuses „kogu ja säästa, ära pilla”, „kõik on minu”, „mina ise teenisin, ma ei anna midagi ära”, on teiste murede suhtes pime.

Tema ei raatsi anda ei enda aega ega midagi materiaalset.

Sageli ükskõiksed inimesed ei näe ennast sellisena.

Veelgi enam, paljud neist on täiesti kindlad, et nad on leebed ja kaastundlikud.

goldvoice.club/@oldboy

Suur hulk üleelatud õnnetusi võib iga inimese teha palju kalgimaks ning teiste muredest eemalhoidvamaks. Kuigi võiks ju arvata vastupidi, et see, kes on ise sarnase situatsiooni läbi elanud, on kõige enam võimeline kaasa tundma, aga sageli see nii siiski ei ole.

Meie psüühikale on omane kaitsta meid kunagi juhtunud traumaatiliste situatsioonide kordumise eest. Seetõttu inimese teadvus justkui hoiab kõrvale kõigest, mis meenutab talle läbielatut.

See toimub tegelikult alateadvuses. Teadlikult aga on inimene täiesti kindel, et teda absoluutselt ei huvita teiste asjad ja neisse sekkumine.

Vahel kujunevad aga asjaolud, millesse see inimene, kellel pole olnud nii kibedaid situatsioone, lihtsalt ei suuda tungida.

Ei suuda mõista teiste seda konkreetset muret.

Sarnane reaktsioon on rohkem omane teismelistele, kui lapsemeelne naiivsus ja kõikehõlmav armastus on mööda läinud, aga elukogemust ei ole veel piisavalt selleks, et adekvaatselt tekkinud situatsiooni hinnata.

Lisaks eksisteerivad ka situatsiooni põhjused, mil inimene on lihtsalt sattunud segadusse ega pole seepärast suutnud kohe aidata. Tundis ennast halvasti ega reageerinud vajalikul viisil.

Ärge kiirustage teiste üle milleski kohut mõistma!

Ärge kandke pettumuse koormat!

Õppige andestama!

Õppige andma teistele võimalust ennast parandada!

MIKS ÜKSKÕIKSUS OHTLIK ON?

stihi.ru/2014/12/04/9752

Ükskõiksus ning kaastundlikkus (vastutulelikkus, osavõtlikkus) on oma olemuselt vastandliku tähendusega. 

 

Kui osavõtlikkus saab inimesele mõjuda positiivselt, anda otsusekindlust, lootust, jõudu, siis inimlik ükskõiksus tõukab meid ebameeldivuste seina ees meeleheitesse ning jõuetusse.

Ükskõiksus – nähtus, mis lõhub meie ühiskonda.

Ühe inimese ükskõiksus mõjutab suure tõenäosusega kõiki ümbritsevaid.

Ükskõiksus levib ahelreaktsioonina – ühelt inimeselt teisele, tehes isegi terved haigeks.

Laps, kes märkab ükskõiksust oma vanemate vahelises suhtes, omandab nende käitumismudeli sarnastes situatsioonides.

Täiskasvanu, kes tunnetab ümbritsevate ükskõiksust, võimalik et ükskord ei osuta abi teisele inimesele, tunnetades pettumust (ja solvumist) ja lähedaste ning ühiskonna mittemõistmist.

Kui tihti sotsiaalne kooslus vaatab mööda sellistest globaalsetest sotsiaalsetest probleemidest nagu vanemate tähelepanuta jäänud hüljatud lapsed, füüsiline vägivald perekonnas, vanurite kaitsetus ja nõrkus. Arvatakse, et need probleemid loksuvad ise paika, ilma et ühiskond midagi ette peaks võtma, ennast muutma.

Mis juhtuks, kui me leiaks jõudu lahendada probleeme, mis ei puuduta ainult meie huvisid? Täiesti tõenäoline, et saaks olema vähem kurjust, mida me kohtame iga päev absoluutselt igal pool.

Niipea, kui tekib ükskõiksus, kaotab inimkond võime kaasa tunda, kaob side kõlbelisusega, mis omakorda määrab meid kui isiksusi.

Sellised inimesed on rohkem täidetud negatiivsusega, kadedusega, võimetusega jagada mitte ainult teiste muresid, vaid ka rõõme.

inmedio.ru/articles

Samuti on sellistel inimestel raske avaldada ehk ilmutada armastust. Sisemas nad võivad kannatada selle neile mittemõistetava tunde käes, aga väliselt võivad armastatud inimest eemale tõugata või teda solvata.

See kõik võib muutuda nõiaringiks.

Inimene, kes ei suuda ilmutada armastust, kutsub tõenäoliselt enda vastu vähe armastust esile ka teistes. 

See omakorda avaldab veel suuremat mõju tema elule, viies üksindusse. 

Sest sellise inimesega on raske isegi lihtsalt suhelda, rääkimata tugeva pere loomisest.

Bruno Jasienski on öelnud:

„Ära karda oma sõpru – halvimal juhul nad reedavad su!

Ära karda oma vaenlasi – halvimal juhul nad püüavad sind tappa!

Karda ükskõikseid – ainult nende vaikival nõusolekul toimuvad maailmas reetmised ning tapmised!”

KUI PALJU AIDATA?

pinterest.com/pin/48695239691147103/

Pange tähele – ei ole vaja võõraid probleeme ka liiga sügavalt oma südamesse võtta!

See on sageli vaevatud seisundi, nukruse, emotsionaalse ebastabiilsuse põhjuseks.

Kaastunne on suurepärane, aga ka siin peavad olema piirid.

Ei tasu elada teiste probleemidega või teiste elu.

Omaenda elu tuleb ka hoida. Aidata tuleb mõistlikult.

Avaldada osavõtlikkust ning toetust on lihtne.

Need on sageli tavalised asjad: noore ema aitamine lapsevankri tõstmisel, kehva silmanägemisega vanurile bussi numbri ütlemine, kadunud lapsele vanemate leidmine, halva tervisliku seisundiga inimese aitamine jne.

Sageli me kiirustame, pööramata ümbritsevale tähelepanu, kuigi vahel ainult 1 minuti meie isiklikku aega võib teisele inimesele maksta elu.

Võtkem siis aega märkamiseks ning ka reageerimiseks!

KAS ÜKSKÕIKSUST SAAB RAVIDA?

stihi.ru/2012/01/04/3776

Ükskõiksus – halvatud hing.

Arvatakse, et halvatust ei saa välja ravida. Mõni ütleb isegi, et ükskõiksus - see on haigus.

Nii lootusetu olukord siiski ei ole. Oleneb tahtmisest ja sobivas suunas tegutsemisest.

Igavust aitab võita tööst ning õpingutest vaba tegutsemine, hingele sobiv hobi, mis täidab energia ja positiivsusega. See on väga oluline.

Positiivsed emotsioonid rikastavad meie elu, teevad selle kirkaks ning värviliseks.

Püüdke enda ümber märgata rohkem head, ilmutada rohkem kaastundlikkust ja abi, vastata inimestele heaga!

Julgegem olla kaastundlikud, julgegem aidata! See ei ole nõrkus, vaid tugevus!

Vahel on abi ka lihtsalt teise inimese ärakuulamisest, lohutamisest, positiivses suunas mõtlema panemisest, nõu andmisest.

Saades abistamisest positiivse kogemuse, kinnistame endas seda tunnet ning käitumist.

Iga uus põlvkond peab arenema sotsiaalse kogemuse kogumise abil.

Isiksuse koostoime keskkonnaga – see koosneb kahest poolest, nõudmiste ja ootuste protsessist.

Inimene juhindub teadmistest ja oskustest, mis on saadud vahetutest vastastikustest suhetest sotsiaalsetes gruppides.

Inimese kui sotsiaalse olendi käitumine on suuresti reguleeritud ka teatud koguse pärilike faktoritega.

Et kasvatada mitteükskõikset inimest, peaksid vanemad oma lapsega rääkima üskõiksusest elus, tooma näiteid, olema eeskujuks, arutama erinevaid situatsioone, rääkima sellest, kuidas on võimalik kaasa tunda, pakkuda abi ning mõistmist. Tuleb märgata, kui lapses avaldub ükskõiksust, analüüsida tema huvisid ja hobisid, leida sobiv.

KOKKUVÕTTEKS...

Inimene on Maale kehastunud selleks, et kogeda ja õppida tundeid, emotsioone.

Mitte selleks, et neid ignoreerida, olla kalk ja ükskõikne, rääkimata selle kinnistamisest.

Õpime läbi erinevate elude, kuni...

Seetõttu, vabastades ennast pettumuste ning kogutud pretensioonide (ümbritsevate suhtes) koormast, vabaneme sellistest omadustest nagu ükskõiksus, tundetus, kalkus. Kinkige maailmale head ja maailm annab teile selle mitmekordselt tagasi!

Tõlkinud ja kokku seadnud Ingrid Soosaar.

Jaga Facebookis Jaga Twitteris