Iidsete esoteeriline surmaõpetus. Mida oleks hea lahkunust teada

wookmark.com

Ettekujutused surma olemusest ning surmajärgsest olemisest on iga ajastuga muutunud, aga ühiseks on jäänud püsiv huvi selle salapärase nähtuse vastu, mida Maal nimetatakse surmaks.

Huvi ise näitab seda, et kõigi aegade inimesed ja rahvad on säilitanud intuitiivset teadmist sellest, et surm kujutab endast midagi suuremat kui lihtsalt olemisest kadumist, kõige mõistliku ning helge hävingut või hukku, mis rõõmustas inimest maises elus.

Kitsalt materialistlik maailma nägemine tänapäeval on jätnud inimesed ilma tõelistest teadmistest maailmast ja iseenda hinge loomusest, ning see on meie tsivilisatsiooni esindajate elu hulga keerulisemaks teinud.

Vanadel aegadel, näiteks Pythagorase kool, Egiptuse preestrid, hermetismi järgijad, joogid ning teised esoteerilised õpetused sõna otseses mõttes õpetasid oma õpilasi surema, nii paradoksaalne kui see ka ei tundu.

On teada, kuidas suhtus iidne Ida filosoofia surma probleemi. 

Surma on Idas alati peetud mitte mõistusliku tegevuse katkemiseks, vaid lihtsalt inimkuju(keha,vormi) üleminekuks hingekujule – uude olekusse.

litres.ru

Tänapäeval pakub selline lähenemine suurt huvi Läänes. 

Osaliselt väljendub see huvis esoteeriliste teadmiste vastu, aga eriti muutunud teadvuse seisundite valdkonnas, surmas ning surmajärgses olekus.

Nn hospiitside (mis sõna otseses mõttes tähendab „rahu ning rahunemise maja”) loomine – need olid loodud mitte ainult selleks, et lahendada surijate hooldusprobleeme, vaid et neid inimesi ka vältimatult toimuva jaoks psühholoogiliselt ka ette valmistada.

Esoteerilisel filosoofial ja psühholoogial on siin mitte väike roll.

Mida kujutab endast esoteeriline surmaõpetus?

Selle kohaselt inimese füüsiline keha – see ei ole veel kogu inimolevus.

Lisaks bioloogilisele kehale valdab igaüks meist mõnesid nähtamatuid kehasid – teadvuse kesti, ümbrised ehk pealislehti.

Mõned õpetlased nimetavad neid inimese fantoomkaksikuteks, teised aga energeetilisteks, kolmandad peenmateriaalseteks kehadeks.

Suurem osa inimesi kas siis ei tea või ei usu selliste elementide olemasolusse iseenda organismis. 

Kaudseks tõendiks nende olemasolu kohta on kummitused, viirastused ja teised anomaalsed nähtused, mille puhul inimese energeetilised kehad muutuvad nähtavaks.

Kui maises elus on peenkehale jäänud nähtamatu substraadi roll, inimkeha tihedas füüsilises ümbrises, siis peale surma on see inimese teadvuse kandjaks sealpoolsuses - hinge kestad ehk pealislehed.

Sarnaselt sellele nagu füüsilises plaanis on teadvuse kohaks füüsiline keha.

Esoteerilisest vaatepunktist kujutab surm endast peenkeha eraldumist inimese bioloogilisest kehast.

Sellest nähtusest on palju rääkinud need, kes on tagasi tulnud kliinilisest surmast.

Teadmised surmast ning surmale järgnevast on osaliselt säilunud traditsioonilistes matusekommetes, kuid nende tõelise tähenduse moonutused aja jooksul on muutunud nii suureks, et praktikas mõnede kommete järgimine toob surijale rohkem kahju kui kasu.

Surmajärgne astraalkeha eraldumine füüsilisest kehast toimub nendevahelise energeetilise sideme katkemise tõttu.

Selgeltnägijad kirjeldavad seda sidet kui hõbevalget energiavoogu ruumis.

Idas aga nimetatakse seda „hõbedaseks niidiks”.

Astraalkeha ei jäta kohe peale surma oma füüsilist keha maha, kui „hõbeniit” katkeb, vaid reeglina alles kolmandal päeval peale surma, kui minimaalselt on möödunud 36 tundi.

Kombel matta surnu kolmandal päeval peale surma, sellel on sügav , psühholoogiliselt õigustatud alus.

Niikaua kuni astraalkeha pole füüsilisest väljunud, tunneb surnu keha ennast praktiliselt
samamoodi kui elav inimene.
Selle vahega, et ei saa endast märku anda.

Loomulikult inimene, kes ei tea midagi surmajärgsest olemisest, ehmub algul ning satub segadusse, kohates äkitselt näost näkku teispoolsust.

Tema olemise raskus reeglina süveneb, nähes omaste ning lähedaste reaktsiooni.

Itkemised surija poole ning kutsed pöörduda tagasi maisesse ellu on täiesti lubamatud, sest need on tema jaoks väljakannatamatud, 
tekitades surnu teadvuses rahutust, paanikat ning meeleheidet, 
sest ei saa elavatele teada anda oma tõelisest seisundist.

Selle asemel, et minna kiiresti teise olemise vormi,  
siis selle asemel surnu hing hoopis kaotab jõudu nende emotsionaalsete üleelamiste tõttu, mida tekitavad ümbritsevate mure ja kurbus.
Surnust halvasti rääkida ei tohi ja haual nutta ka ei tohi kuna siis on lahkunu hingel valus ja ta kaotab väärtuslikku energiat selleks, et edaspidi jätkata kõrgemal sagedusel.

Surijale ei ole vaja traditsioonilisi ümberriietamisi, pesemisi jne. - need ainult häirivad teda, toomata vähimatki kergendust.

Atlantisese matusekomme näiteks kergendas inimese üleminekut teise ilma:

„Lahkunut ei puudutatud. 
Teda piserdati hoolega eukalüptiõliga, kaeti viivitamatult kinni püha rätikuga ning puistati peale lilli.

Kolm päeva ja ööd põles tuli kinnise ringina ümber surnu.

Võimalikult kohe peale astraalkeha väljumist füüsiline keha põletati.”

See oli väga läbimõeldud riitus.

Laisa tahte korral väljub astraal laisalt, pikkamööda.

Üks oskab kõike õigeaegselt, teine hilineb alati, aga see ei tähenda, et võib nö taldu kõrvetada.

Indias põletatakse sageli äraheidetud kehakiht (peenkeha) liiga ruttu ära, mille tõttu see peenkeha võib saada märimisväärseid kahjustusi.

Surijate kehade põletamine, mida praktiseeritakse just eriti Idas, 
on parim võimalus, 
kuidas hävitada eraldunud kehakestad.

Küünlad.
Kodus lahkunu jaoks küünlaid põletada ei tohi. See rituaal (näiteks hingedepäeval) või keda iganes mittevajalikku koju meelitada. Küünlaid võib panna näiteks kas surnuaias, kirikus või looduses.
PS! Teadmiseks...
lahkunu jaoks asetatakse küünal alati naba kõrgusest allapoole. 
Elava jaoks nabast kõrgemale alusele.

Eksisteerib arvamus, 
et surnud lähedaste haudadega suhtlemine aitab nendega mitte sidet kaotada.
See on sügavalt ekslik.

Haud – see on laguneva energeetika astraalne lehter, mis tõmbab ligi madalaid energiaid. 

Surnud inimese hingega saab tõeliselt suhelda, 
lihtsalt mõtteliselt, tema kuju oma teadvusse visualiseerides 
(abiks võivad olla fotod, portreed) 
ning saates talle helgeid ja häid armastavaid, 
tuge andvaid mõtteid.

Loomulikult, antud juhul mõeldakse suhtlemise all mitte mingit spiritismi, vaid lihtsalt helget armastatud inimkuju mälestamist, talle julgustavate mõtete saatmist.

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Jaga Facebookis Jaga Twitteris