Miks ei tohi lahendada võõraid probleeme

allworship.com/anchors/

Oleme kõik kellegi lapsed, kellegi sõbrad, kellegi vanemad või lihtsalt tuttavad. Sageli juhtub, et kui lähedane inimene satub raskesse olukorda, siis peame enda kohuseks teda aidata - kui mitte jõuga, siis vähemalt nõuga. Kipume teiste eest ehk nende asemel ise nende probleeme lahendama.

Aga... kui me siis aitame inimest ilma, et ta oleks ise abi palunud, küsinud või tahtnud, püüame tavaliselt teha seda ikka kõigest jõust ning kõige paremal moel, tulemuseks on siiski ainult enda jõu ning energia äravool arusaamatus suunas. Parimal juhul saame ainult tänu sellelt, kellele appi mindi. Lootes hilisemale tulemusele, me seda lihtsalt ei näegi.

Miks see nii juhtub? Kahjuks kutsume me ise selle esile. 

Just sellega, et püüame „aidata”. 

Tegelikult ei ole see mitte hüvanguks, vaid kahjuks, kusjuures mõlemale poolele.

Kui laename enda energiat ja aega, siis ka meie kõige paremate kavatsuste juures jätame teise inimese ilma jõust, just sellesama nö „toetamisega”. 

 

Sest igasuguse laenamise korral jääb see inimene meile võlgu. Paneme ta endale selga, sadulasse. Võtame kas osaliselt või tervikuna tema eest vastutuse. Ja vahel vahetame ebateadlikult ära tema edu enda eduga.

 

NAISED, kas olete märganud, kui sageli me katkestame ja parandame (avalikult) meest, segame vahele, anname nõu? Veel hullem, kui naerame teist välja. See on teise mitte austamine, mis suhtes toimub sageli juba algusest peale.

 

Kõne – see on energia. Jutu katkestamine, mõtete teelt kõrvalelükkamine... see on tihtipeale toe ära lükkamine. Teise inimese staatuse alandamine, tema mitte hindamine. Need on löögid sotsiaalse tähtsuse pihta.

 

Kui analüüsida, siis toimub nii ebateadlik võitlus võimu pärast. Kõik see on mõlema partneri vahelise läheduse ning energia kahjuks.

MEES, kes katkestab naist, püüdes üle rääkida, avaldab võimu(kust). Ta püüab vahetevahel nõnda struktureerida tema arvates ebasüsteemset mõtete ning emotsioonide voogu paremast ajupoolkerast selguse suunas ja järgida vasakut.

Ja kui sageli muudame me LAPSE liikumise trajektoori, teekonda. Temal on pea oma mõtteid täis. Ta tormab, tal lihtsalt on ohutu ja õigeaegne oma ülesannetega tegelemine. Täiskasvanud lubavad sageli endale seda, et haaravad tundeid arvestamata lapse käte vahele, sekkudes tema liikumise trajektoori, viivad teda ühest kohast teise, ootamata, et laps viiks miski enda asja lõpuni, lülitavad ta sinna, mis nende arvates on hetkel palju olulisem.

Kui LAPS on haaratud millegi mängulise ja emotsionaalsega, siis erinevalt täiskasvanutest on ta süvenenud ülesandesse tervikuna. Kogu oma olemusega. Võib ette kujutada, et ta on sukeldunud oma parema ajupoolkera sügavustesse. Seetõttu ei kuule ta sageli täiskasvanuid, kes hüüavad teda „loogika” kaldalt – vasakust ajupoolkerast. Peab mööduma aeg, et info kohale jõuaks. Vastasel juhul ei ole info lihtsalt eritatav. Kui last kiiresti „sügavusest” üles tõstetakse, siis see võrdub „ülekoormusega”, millega kaasneb hüsteerika, loidus ja kontaktist eemaldumine.

Kehaga töötavad psühholoogid tegelevad palju lõpetamata, katkestatud liikumistega. Kui meil mingil põhjusel katkeb kehaline tegevus, siis moodustuvad blokeeringud paljudel tasanditel, millest tekivad erinevad sümptomid.

Kui me muudame lapse liikumist sageli, siis „varastame” me tema jõudu. Anname talle mõista – „Meie oleme jumalad. Sina võid vaid vähest mõjutada.” Ja laps muutub üha kammitsetumaks või agressiivsemaks, jonnakamaks ja impulsiivsemaks. Ning üha vähem initsiatiivikaks.

Kõik see on meie poolt ebateadlik tegevus – see on väikese inimese arengu ja dünaamika mitte austamine, mis jätab talle tunde, et temast ei sõltu midagi, et tema ei saa midagi mõjutada.

Kui täiskasvanud inimest tiritakse ühe ülesande juurest teise juurde, kui kiilutakse tema tegutsemisse või mõtetesse, siis toimub seesama.

Kui esitame endale küsimuse – kas meil jätkub austavat suhtumist lähedase inimese protsessidesse, kas lubame tal alustatu lõpetada või lepime kokku selles, kuidas on ülesannete kujudamine parem kõigi jaoks – miinimumina, siis tekib suhetesse rohkem usaldust.

Kui meilt pole abi küsitud ega tahetud, aga me sekkume oma „valgustavate” nägemustega, hinnangutega ja soovitusega, siis teeme inimese eest seda, mida ta on võimeline tegelikult ka ise tegema.

 

Näiteks, kui vanemad tulevad külla oma täiskasvanud lastele ja hakkavad nad „aitama” - see ei ole abi, vaid invaliidistamine. Sest nii jäetakse inimene enda jõust ilma, samuti kogemustest ja avastustest.

 

See on sõnum igas vanuses inimesele - „Sina oled väike ja nõrk ning ilma minuta sa hakkama ei saa!”

See ei ole armastus. See on pistis (altkäemaks) endale ning katse tõestada enda tähtsust iseendale. Katse olla ja jääda teise inimese jaoks jumala rolli.

Bert Hellinger on öelnud kuldsed sõnad:

„Ainult see inimene ise, kellel on probleem, võib seda kanda. Kui keegi teine tahab seda tema eest kanda ja lahendada, siis see inimene muutub nõrgaks. Kui ma näen kellegi juures midagi sellist, mida tingimata tahan talle öelda, siis ma hoian ennast tagasi ning ei ütle, sest see maksab mulle jõu. See jõud, mille mina alles hoian, saab jõuks ka temale. Äkki tuleb talle pähe just see, mida ma tahtsin talle öelda. Kuna see mõte tuleb talle siis ise, siis võib ta selle ka vastu võtta.

Kui ma aga ei pea vastu ja tahan tingimata midagi talle öelda, siis mina kogen kergendust sellest, et ütlesin. Aga ma võtan temalt jõu. Isegi kui see, mis ma tahtsin öelda, on õige, isegi siis ei saa ta seda vastu võtta, sest see tuli väljaspoolt. Niisiis selline vaoshoitus on peamine austuse ja armastuse alus.”

Kui me räägime teistele midagi sellist, et „kõik läheb hästi”, kui võtame teiste eest otsuse, andes soovitusi – siis me räägime justkui oleksime jumala rollis. Nii jätame meile lähedased inimesed ilma võimalusest tunnetada ennast, oma jõudu, oma vajadusi. Muide, psühholoogil ei ole üldse õigust anda soovitusi: minna või mitte minna tööle, asuda kokku elama või lahku minna jne.

Kui me hakkame sekkuma, siis võtame endale teatud rolli, milleks meid keegi pole volitanud ning tegelikkuses jätame inimese ilma tema enda isiklikust trajektoorist, teekonnast, iseenda valikute ja otsustuste põhjal. (Muidugi ei käi see nende juhtumite kohta, kus on vaja kiiret reaktsiooni ja abi, kus toetus on hädavajalik.)

SOOVITUS...

Kui lähedane inimene hakkab rääkima, kui raske ja keeruline tal on ja kui palju ülesandeid, siis on parem öelda:

„Ma näen jah, et ülesandeid on palju. Aga nad on sellised (näidates kätega suurust), aga näe, sina oled selline. Ma usun sinu jõusse ja võimetesse. Kui on vaja, siis ma olen kõrval ja toetan, aga ma tean, et see on sulle jõukohane”.

Kui me lõpetame „hea-olemise” enda ja teiste suhtes, siis on rahvahulk meie ümber väiksem, aga ausust, lahkust ja armastuse jõudu saab meie elus rohkem olema.

Svetlana Roiz, psühholoog

Tõlkinud Ingrid Soosaar.

Jaga Facebookis Jaga Twitteris